Maarja Vaino

FOTO: Sander Ilvest / Postimees / Scanpix

Sajaga juubeliaastasse kihutades peaks hoolikalt vaatama, et ikka päris puusse ei sõida, kirjutab kolumnist Maarja Vaino leides, et hümni «unustamine» aastavahetusel on märk laiemast mõistmatusest sümbolitesse ja pühadusse.

Mõnda aega tagasi kirjutasin artikli, mis kandis pealkirja «Eesti sümbolitest loobumise talumatu kergus» (PM 10.11.2015). Tookord oli juttu sellest, et riigifirmad Eesti Post ja Estonian Air kaotasid oma Eestiga seotud nime (Estonian Airi järeltulijast sai Nordica ehk Põhjamaa identiteedi kandja), rahvuseepose autori Fr. R. Kreutzwaldi peatus nimetati ümber Tallinna Ülikooli peatuseks jne.

Tuleb välja, et see kõik oli tühi-tähi, sest nüüd, paar aastat hiljem, on mindud märksa tõsisemate sümbolite kallale. Kui veel mõnda aega tagasi tundus, et näiteks laulupidu on eestlastele nii püha asi, et seda ei sobi mõnitada, siis see tabu sai suvel murtud. Eesti Vabariigi väljakuulutaja ja esimese peaministri Konstantin Pätsi monumendi rajamise idee suudeti kenasti päevakorrast maha võtta bürokraatlike vahenditega, muutes Komandandi aeda tuleva monumendi konkursi osalemistingimused nii ebamääraseks, et kogu võistlus kukkus läbi. Pole monumenti, pole probleemi?

Kirsiks tordil sai ETV aastavahetusprogramm, kus Eesti Vabariigi 100. juubeliaasta alguse puhul jäeti taasiseseisvunud Eestis esimest korda mängimata riigihümn. Pole mitte mingit vahet, mis põhjendusi selleks leitakse. Igal juhul on see märk, et üht tähtsamat riigi sümbolit ei peeta nii tähtsaks, et see oma programmi sobitada. (Muide absoluutne enamik Eesti rahvast oli televiisorite ees, mitte Vabaduse väljakul.) Olen nõus nendega, kes leiavad, et kuivõrd tegemist oli presidendi aastalõpukõne traditsioonilise osaga, vastutab selle «apsu» eest peale rahvusringhäälingu programmikoostajate ka presidendi kantselei.

Keeruline on lühikeses leheloos välja tuua kõiki neid elemente ja tasandeid, millest moodustub rahvas, identiteet, kultuur ja rahvusriik. Ühe ühendava nimetajana võib aga nimetada just (riigi) sümboleid, nagu on oma artiklis hästi välja toonud Priit Hõbemägi (Delfi, 1.01). Sümbolite funktsioon on olla rahvast siduvaks elemendiks nii vertikaalsel kui ka horisontaalsel tasandil. Vertikaalsest tasandist – seos mineviku ja tuleviku põlvkondadega, oma ajaloo ja kultuuriga  – kirjutas hiljuti siinsamas Postimehes ka Mihkel Mutt («Umbisikuline käskiv kõneviis», PM AK 30.12.2017).

Horisontaalne on seesama «õmblusteta ühiskond» – mingi idee, eesmärk, mõte, mis ühendab ühes paigas maamuna peal seal elavaid inimesi (lisaks nende olmeelule). Eestis on selleks ideeks olnud Eesti ja eestlus. Eestit on peetud millekski, millel on omaette väärtus. Sümbolid on selle väärtustamise kinnitus. Usundiloolane Mircea Eliade on kirjutanud: «Selles suhtes võib sümboolikas näha omamoodi «keelt», mis on mõistetav kõigile kogukonnaliikmetele ja arusaamatu võõrastele, ent igal juhul on see keel, mis samal ajal väljendab sümboli kandja ühiskondlikku, «ajaloolist» ja psüühilist olukorda.»

Sümboleid ja nende tähendusi ei saagi lõpuni mõista, sest need ongi midagi olmelisusest suuremat, nõuavad abstraktset mõtlemist ja sügavamat tunnetusvälja. Nii või teisiti on selge, et sümboltasandi moodustavad elemendid, mida võiks nimetada ka pühaks. Tänapäeval näib aga isegi sõna «püha» justkui kohatu, sest miski ei näi enam püha – st eriline ja puutumatu – olevat. Pühadus kui selline on pigem iroonilise muige objekt.

Ometi on nii, et inimesed vajavad oma ellu olmetasandi kõrvale ka midagi vaimsemat ja kõrgemat. Me oleme pidanud pühaks oma lippu, oma hümni, oma keelt ja oma loodust. Need on eestlaste – vähemalt nende läänemeresoomlaste hingega eestlaste, kellest kirjutab Valdur Mikita – pühadused. Need tähistavad tasandit, mille eesmärk ei ole ost-müük, edukas rahvusvaheline karjäär ja välkkiire elu, mida propageerib president. Vaid miski, mis annab elule tõsisema, sügavama mõtte ja Eestile sisu.

Kuidas on lood sisu mõistmise ja mõtestamisega neil inimestel, kes sümboltasandit ei väärtusta ega mõista? Ja mida tähendab ühele riigile see, kui seda tasandit ei mõista ega tahagi mõista riigi nn eliit? Kus asub nende reaalsuses Eesti riik ja eesti kultuur ja eriti selle tulevik? Ja miks keegi tahab olla millegi eesotsas, mida ta tegelikult ei mõista ega väärtusta?

Sajaga juubeliaastasse kihutades peaks hoolikalt vaatama, et ikka päris puusse ei sõida.