Kalev Stoicescu: mida toob endaga 2018. aasta maailmas?

Kalev Stoicescu

FOTO: Mihkel Maripuu

Oleme harjunud, eriti viimasel ajal, pigem negatiivsete üllatustega, kuid miski ei takista meid lootmast paremat uut aastat, kirjutab rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur Kalev Stoicescu.

Ilmaennustamine on aina täpsem, kuid välispoliitiliste sündmuste ja arengu prognoosimine on muutunud keeruliseks ja üha spekulatiivsemaks ülesandeks, vaatamata püüdlusele toetuda üksnes faktidele ja ratsionaalsetele kaalutlustele ning välistada soovmõtlemist.

Viimaste aastate rahvusvaheline areng ei tõota väljakujunenud trendi otsustavat muutust paremuse poole. Järgnevalt püüan mitte maalida ülipessimistlikku pilti lähitulevikust, vaid tuua esile mõned ohumärgid, mis võivad realiseerudes suurendada pingeid ja vastasseisu mitmes maailma piirkonnas.

Ameerika ja Venemaa vastasseis

Veebruariks peavad Ühendriikide rahandusministeerium, riiklik luuredirektor ja välisminister esitama Kongressile aruande Venemaa oligarhide, sealhulgas president Vladimir Putinile lähedal seisvate isikute seotusest Venemaa välispoliitikaga. Paralleelselt jätkub uurimine, mida juhib justiitsministeeriumi erinõunik Robert Moeller – püütakse välja selgitada Venemaa sekkumise ulatust 2016. aasta USA presidendivalimistesse, mis ähvardab president Donald Trumpi valimisvõidu legitiimsuse küsimärgi alla seada.

Teisalt, tundub, et Putin eelistab oma varandust peita usaldusaluste kaudu, nagu näitasid nn Panama paberid. Kui 2016. aasta kevadel avalikustati, et ühele Putini lähedasele isikule, tšellist Sergei Rolduginile kuulub kahe miljardi dollari ulatuses «isiklikku» vara, olevat Venemaa president marru läinud. Kremli peremees andis siis väidetavalt loa korraldada Ühendriikidele kättemaksuks küberrünnak, sest ta pidas Panama paberite avalikustamist Ameerika rünnakuks tema vastu. Moskva ei oleks alguses muidugi osanud loota nii suurt edu. Valijate meelsus, juhused, Venemaa «abi» – kõik need asjaolud mängisid teatud rolli. Iseasi, kas Moskva on praegu Trumpiga rahul või mitte.

USA president Donald Trump (vasakul) ja Venemaa president Vladimir Putin.

FOTO: MIHHAIL KLIMENTJEV/AFP/SCANPIX

Venemaa on nähtavasti kaotanud lootuse vabaneda sanktsioonidest, olles panustanud üksnes Trumpile ning Euroopa Liidu solidaarsuse murendamisele. EL pikendas 21. detsembril lakoonilise tekstiga oma sanktsioone «Venemaa mõnele majandussektorile» kuni 31. juulini 2018. Samas, Kreml ja Venemaa oligarhid on ilmselt mures hoopis karmimate sanktsioonide pärast, mis võivad USA Kongressi lauale ilmuda veebruariks valmivas raportis, Moelleri uurimise käigu tõttu ja/või mingil kolmandal mõjuval põhjusel.

Putin on hoiatanud oligarhe ning teinud neile ettepaneku osta Venemaa riiklikke võlakirju kodumaale tagasi toodava kapitali eest. Venemaa president on mitu aastat järjest pakkunud «kapitali amnestiat», kuid keegi ei võtnud kuulda. Nüüd on Venemaal palju kesisem rahanduslik ja majanduslik seis ning Putin pakkus riiklike võlakirjade näol lisagarantiid. See on omamoodi leping, et oligarhide raha ei panda Venemaal (kohe) pihta.

Mäng seisneb nähtavasti selles, et Ameerika teab Putini ja tema lähikondlaste rahast läänes palju enam, kui seni arvati, sealhulgas Moskvas. Samuti saadakse Ühendriikides aru, et nende isikute raha ja vara blokeerimist käsitletakse Kremli poolt sisuliselt sõja kuulutamisena, millele võib järgneda etteaimamatu kättemaks.

Sberbanki juht ning endine majandusminister Herman Gref hoiatas hiljuti Financial Timesi veergudel, et USA sanktsioonide karmistamine on «irratsionaalne», eriti kui «Venemaa riiklikud pangad jäetakse Swifti maksesüsteemist kõrvale». Ta lisas, et selliste sanktsioonide kõrval «hakkab külma sõja ajal toimunu paistma lapsemänguna». Ma usun, et Gref ei pidanud nähtavasti silmas mitte Swifti, vaid Putini ja tema seltsimeeste vara külmutamist lääne riikides.

Olümpiamängud ja Putini neljas kroonimine

Venemaa keskvalimiskomisjon ei võtnud Aleksei Navalnõi dokumente vastu. Ta on ainuke, kes võib – pigem teoreetiliselt – Putini võitu halvustada, kui mitte ohustada. Presidendivalimiste kuupäev on nihutatud täpselt 18. märtsile, et see langeks kokku Krimmi anastamise neljanda aastapäevaga. Ksenija Sobtšak, Putini kunagise bossi tütar, nagu kõik teisedki registreeritud presidendikandidaadid, on puhas butafooria.

Putin on pealtnäha rahulik. Ta ei näe, nagu ennegi, vajadust valimiskampaaniat teha, kuid Navalnõi «eemaldamine» on märk tema kõikuvast enesekindlusest. Võib arvata, et Putin kardab, et seekord rikub Ameerika tema valimispidu ehk kroonimist uute sanktsioonidega või mingil muul moel. Ja siis on ta «sunnitud» astuma järgmise sammu eskalatsiooni poole – näiteks vaikimisi toetama/julgustama Põhja-Korea juhti olukorda poolsaarel taliolümpiamängude eel või selle ajal (9.–25. veebruarini) destabiliseerima.

Pyeongchangi olümpiamängud peetakse veebruaris.

FOTO: Ahn Young-joon/AP/Scanpix

Pyeongchangi taliolümpia toimub mõnekümne kilomeetri kaugusel kahe Korea riigi vahelisest piirist. Ameerika, Saksamaa ja Prantsusmaa on teatanud, et ei saada oma sportlasi olümpiale, kui julgeolekuolukord piirkonnas halveneb üle teatud piiri. Kim Jong-un, nagu Putin, tunneb ennast sanktsioonide all alandatuna ja nurka surutuna. Mõlemad riigijuhid on kättemaksjad, mitte lihtsad ähvardajad. Venemaa ei saa olümpial osaleda oma lipu all. Ka ROKi otsus 5. detsembril tundus Putinile  LKA/USA rünnakuna tema vastu.

Mida on siis veel vaja? Põhja-Korea võib jaanuari lõpus või veebruari alguses korraldada suured sõjalised õppused, karjuda täiest kõrist ähvardusi USA aadressil või koguni teha järjekordse tuumakatsetuse. Sel juhul oleks ka teiste riikide (spordi)pidu rikutud. Hiina tundub olevat ainuke riik, kes võib reaalselt selle stsenaariumi teoks tegemise ära hoida.

Venemaa ees seisab raske valik. Kui saata oma sportlased olümpiale Georgi lindikestega, siis peab kindlalt saavutama väga häid tulemusi, tõestamaks ROKi otsuse «ebaõiglust». Kehv esinemine kinnistaks arusaama, et puhaste sportlastega ei ole Venemaal võimalik hiilata.

Jalgpalli MM ja Venemaa majandus

14. juunist 15. juulini toimuvad Venemaal jalgpalli maailmameistrivõistlused. Jalgpalli peetakse spordikuningaks, mis teeb Venemaa jaoks Sotši olümpiamängudega võrreldava suurürituse väga prestiižikaks. President Putin ei söandanud detsembri algul toimunud maraton-pressikonverentsil välja öelda, kui palju see spordipidu Venemaale maksma läheb. See oleks paljud majandusraskustes vaevlevad tavalised vene inimesed nähtavasti ära ehmatanud. Samas lisas ta, et üle poole maksumusest kannavad erasponsorid ja -firmad, mis ei vasta kaugeltki tõele. Putin peab mõtlema oma spordipeole, enne kui vaeb võimalust või lubab Pyeongchangi taliolümpiat kuidagi rikkuda.

Venemaa käitumine sõltub otseselt riigi majanduse käekäigust ja raha olemasolust. Eespool mainitud uutmismeelne Herman Gref loodab, et pärast presidendivalimisi võtab Putin ette põhjapanevaid majanduslikke reforme. Probleem seisneb selles, et Putin on vajalikest reformidest tihti rääkinud, kuid mitte midagi ette võtnud. Ta teab, et Venemaa majandust ei ole võimalik põhjalikult reformida riigi poliitilist ja sotsiaalset süsteemi muutmata, mis tähendaks režiimi kui «stabiilsuse tagaja» kokkuvarisemist.

Reformide tegemata jätmine ning suurejooneline laristamine – spordipeod, ülepaisutatud julgeoleku- ja kaitsekulutused, tohutu suure propagandaaparaadi üleval hoidmine jne – ei anna alust Venemaa majanduse perspektiivi positiivseks pidada, vaatamata nafta hinna võimalikule ajutisele tõusule. Pealegi, Vene kapitali massiline kojutoomine on ebatõenäoline.

Lähis-Ida

President Putin kuulutas hiljuti, et nn Islamiriik on löödud ning Venemaa viib «osaliselt» oma väed Süüriast välja. Läks ainult mõni päev ning kaitseminister Sergei Šoigu täpsustas, et Venemaa kindlustab oma sõjalist kohalolekut Süürias, tugevdades Hmeimimi õhuväebaasi (sh õhutõrjesüsteemiga S-400) ning Tartousi mereväebaasi (sh kaldakaitse-raketisüsteemiga Bastion ning laiendades sadamat koguni 11 Vene sõjalaeva vastuvõtuks). Kas Süüria on Putini jaoks «Lähis-Ida Krimm»?

Bashar al-Assad, Vladimir Putin ja Sergei Šoigu Hmeimimi õhujõudude baasis Süürias.

FOTO: Xinhua/Sipa USA/Scanpix

USA püüab kindlustada oma kohalolekut ja mõju Iraagis, millel on – eriti kurdi aladel Põhja-Iraagis – strateegiline tähtsus, et mitte võimaldada maismaakoridori loomist vaenuliku Iraani ja Bashar al-Assadi Süüria vahel. Teisalt, Venemaa markeerib «oma» territooriumi Süürias ning püüab enda poolele meelitada Egiptust, miks mitte ka Palestiina Omavalitsust. USA presidendi otsus tunnustada Jeruusalemma Iisraeli pealinnana ning kolida sinna Ühendriikide saatkond annab selleks alust.

Trumpi otsusele ei järgnenud palestiinlaste vägivallalainet, mis on igati positiivne. Teisalt, Iisraeli-Palestiina suhted on muutunud märkimisväärselt keerulisemaks. USA presidendi otsus suunab palestiinlased Venemaa (ja Hiina) rüppe ning sisuliselt lõpetab Ühendriikide esimese viiuli rolli rahuprotsessis. ÜRO Jeruusalemma-resolutsiooni hääletamine näitas ülemaailmset organisatsiooni halvemast küljest. Teiste sõnadega, suurriigid lahendavad seal võrdlemisi väikseid probleeme, kuid nende toetuse pärast murelikud väikeriigid unistavad suurelt.

Ukraina

Värvikas «elukutseline revolutsionäär» Mihheil Saakašvili tekitas Ukraina võimudele omajagu piinlikkust nii oma sissetungiga riiki (juuni 2017) kui ka tema vahistamise seebiooperiga (detsembri alguses). Teisalt, tema üleskutsed rahvale astuda vastu riigi «korrumpeerunud» juhtkonnale ei leidnud vastukaja, mis ei viita uuele, president Petro Porošenko valitsuse vastasele Maidanile.

Mihheil Saakašvili (paremal).

FOTO: Scanpix

Venemaa on eluliselt huvitatud Ukraina imago halvendamisest ning naaberriigi poliitilisest ja majanduslikust läbikukkumisest, kuid asjad lähevad teises suunas. Ukraina püsib ja peab Venemaa survele vastu. Peale selle kinnitas Trumpi administratsioon otsuse anda Ukrainale relvaabi, mille peab lõplikult heaks kiitma Kongress ja mida Venemaa on juba nimetanud tõsiseks verevalamise ohuks.

Tankitõrje-raketisüsteemid Javelin, mida ka Eesti ostab, ei ole Ukraina jaoks hõbekuul, mis tapaks kõik Venemaa relvasüsteemid või lahendaks Ukraina probleemid, kuid on ometi väga sümboolse tähtsusega, lisaks sõjalisele väärtusele. Ameerika valmistub astuma n-ö üle Rubiconi, tarnides Ukrainale – mõistagi enesekaitseks – kõige moodsamat relvastust, nagu oma liitlastele.

Venemaa kindlasti reageerib USA võimalikule relvatarnele, püüdes näidata relvaabi «mõttetust» ja «kahjulikkust». Teisalt, mässulise Donbassi aladel ei muutu suurt midagi, isegi kui lepitakse kokku ÜRO rahuvalvemissioonis. Kriis muutub sisuliselt külmutatud konfliktiks, mis ootab Putini ajastu lõppu.

Hiina

Hiina roll Põhja-Korea tuumaküsimuses muutub üha määravamaks, mis on Pekingile suur trump kahepoolsetes suhetes USAga. Ühendriigid, muidugi ka Venemaa, vaatab murelikult pealt, kuidas Hiina valmistub ellu viima grandioosseid plaane. President Xi Jinping teatas oktoobris Hiina kompartei «ajaloolisel kongressil», et Deng Xiaopingi alustatud «heaolu loomise ajastu» on lõppemas ning algab «jõu ülesehitamise aeg». Hiina sõjalise võime kasv on muljet avaldav.

Teisalt, Peking kuulutas välja ülisuure investeeringute kava (üle triljoni USA dollari, mille keskmes on One-Belt-One-Roadi projektide kogum), mis peaks lühiajaliselt käigus hoidma Hiina majanduskasvu mootori. Muide, kolmandik maailma majanduskasvust langeb Hiina arvele. Kava peab ühtlasi pikaajalises plaanis tagama Hiina poliitilise, majandusliku ja sõjalise mõju suurenemise kogu maailmas. Ka Hiina arvab, et tal on õigus kaubateid kaitsta.

Hiina president Xi Jinping.

FOTO: Scanpix

Peking läks ÜROs Põhja-Koreale uute ja karmimate sanktsioonide kehtestamisega kaasa. Karistusmeetmed näevad ette naftatoodete impordi suurt piiramist, mis võib halvata Põhja-Korea sõjalist musklit. Välismaal töötavaid Põhja-Korea migranttöölisi ähvardab kojusaatmine. Eks ole näha, kas Hiina rakendab ausalt ja täielikult neid abinõusid ning kuidas ta suudab noort Kimi taltsutada (või välja vahetada).

Euroopa

Kõige tähtsam küsimus pole praegu mitte Kataloonia tulevikuperspektiiv, vaid Saksamaa kantsleri Angela Merkeli võimul püsimine. Küsitlused näitavad, et pooled sakslased on temast väsinud. Pealegi ei ole tal seni õnnestunud sotsidega (SDP) kokkuleppele jõuda. Merkeli kukkumine võib olla Euroopale – kindlasti lühiajalises plaanis – suurem hoop kui Brexiti protsess.

Brexiti-kõnelused said hoo sisse Eesti Euroopa Liidu eesistumise ajal ning peaksid lõppema hiljemalt märtsiks 2019. Kõige olulisemad kokkulepped on alles ees – need, mis puudutavad üleminekuperioodi, Suurbritannia lahkumist ühisturult jpm. Tuleb kahetsusega nentida, et isegi kõige edukama kokkulepe puhul kannatavad Brexiti tõttu lõpuks nii Ühendkuningriik kui ka Euroopa Liit.

NATO frondil on oodata järjekordset tippkohtumist Brüsselis, nähtavasti juulis. Alliansi idatiiva riigid, sealhulgas Eesti, loodavad liitlaste ettenihutatud kohaloleku kindlustamisele ja tõhustamisele – sealhulgas Läänemerel ning õhuväe ja õhukaitse võimeid silmas pidades. Venemaa võib vastata oma vägede alalise paigutamisega Valgevenesse, kuid selleks on vaja president Aljaksandr Lukašenka nõusolekut. See pole muidugi võimatu, kuid siiski keeruline ülesanne.

Lõpuks, juhuslikkuse faktor võib paljudes olukordades osutuda määravaks asjaoluks. Oleme harjunud, eriti viimasel ajal, pigem negatiivsete üllatustega, kuid miski ei takista meid lootmast paremat uut aastat!

Tagasi üles