Taavi Minnik: Iraani meeleavaldused otsustavad Assadi saatuse

Vene president Vladimir Putin saabus eile üllatusvisiidile Vene Hmeimimi õhujõudude baasi Süürias, kus teda võttis vastu Süüria president Bashar al-Assad. Foto: Xinhua/Sipa USA/Scanpix

Revolutsioonide puhul on laias laastus teada kaks asja. Esiteks, et need toimuvad ja teiseks, et eksisteerivad vastastikused seosed, mis revolutsiooni õnnestumise puhul kuulutatakse tagantjärele selle põhjusteks. Enamik inimesi, kes nendest sündmustest osa võtavad, seda endale ei teadvusta, nemad tulevad tänavatele ja väljakutele, sest «aitab kannatamast!» ja «kõrini!». Mis sellest välja tuleb – mäss, rahutused või revolutsioon – ei tea tol hetkel keegi. Aga kui muna katki ei löö, siis omletti ei tee.

Nii on ka tänaste sündmustega Iraanis. Inimesed tulid tänavatele olmeprobleemide tõttu. Neist on välja kasvanud poliitilised nõudmised. Sõjavägi on keeldunud inimeste pihta tulistamast, tõrgub ka paramilitaarne Basij, mis ühes Revolutsiooni Valvuritega on alates 1979. aasta Islamirevolutsioonist moodustanud paralleelse, islamistlikku sõjaväe. Praegu toimuv meenutabki toonast, sest ka siis keeldus sõjavägi protestijate pihta tulistamast, tõrkus ka šahhi ihukaitsevägi, Teherani garnisoni moodustanud nn surematud, kes Islamirevolutsiooni ajal põhimõtteliselt laiali jooksid.

See, millega kulmineeruvad sündmused Iraanis täna, pole selge. On võimalik mullade režiimi tugevnemine ja vastaste täielik allasurumine. On võimalik, et režiimil tuleb minna järeleandmistele ning ka see, et mullad sootuks kukutatakse. Läänel oleks mõistlik praeguses seisus haarata mullade õrnast kohast ja pigistada, sest siis tulevad teatavasti ka ülejäänud kehaosad järele.

Iraani meeleavaldused leiavad aset eri loosungite all. Protestitakse korruptsiooni ja ühiskonna islamiseerimise vastu, aga ka Iraani välispoliitika vastu, mis on kandnud küll vilja, luues Vahemereni ulatuva mõjutsooni, kuid nõudnud palju inim- ja materiaalseid ressursse. Iraani ja Hezbollah’ abiga (Venemaa roll Süüria kodusõjas on olnud pigem marginaalne, kuna paar tuhat palgasõdurit ja mõnikümmend lennukit ning kopterit pole oluline kaalukeel) on Bashar al-Assadil aastaga läinud korda suurendada enda kontrollitavat territooriumi Süürias 20lt 50le protsendile, 14st provintsipealinnast kontrollib Assad 10.

Praegused Iraani meeleavaldused võivad lõppeda nii või teisiti, ent tõenäoliselt otsustatakse just praegu Assadi ja tema režiimi saatus. Ses mõttes poleks vahet, kas mullad kukutatakse või neil tuleb teha protestijatele järeleandmisi, sest mõlemal juhul vähendatakse tõenäoliselt Iraani sõjalist osalust, mille najal Bashar al-Assadi režiim praegu püsib. Kui nii läheb, siis tuleb tulevikus keskerakondlasest europarlamentäär Yana Toomil Assadil Rostovis Doni ääres külas käia, kui viimast just Afganistani Nadžibulla kombel varajane surm ei taba.