Kolumnist Ivan Makarov.

FOTO: Erik Prozes / Postimees

PBK ei tegele venekeelse elanikkonna lõimimisega Eesti ühiskonda. Seepärast võiks loobuda vähemalt raha raiskamisest «integratsioonile» ja suunata need miljonid meditsiini, mis on kõigile rahvustele ühine, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Mulle helistas Londonist ammune kolleeg, kes kolis paarkümmend aastat tagasi koos perega Eestist Suurbritanniasse. Soovis head uut aastat ja tund aega meenutas vanu aegu ning head koostööd, mida tegi minuga ka kaugel olles. Ja siis äkki hakkas rääkima kummalist juttu. «See on õudne, mis toimub,» ütles ta hirmunud häälega, «NATO on meid juba täiesti ümber piiranud.»

«Keda «teid»?» ei saanud ma temast aru.

«Mis mõttes keda?!» imestas minu vestluskaaslane, «meid, venelasi, Venemaad!»

Oli minu kord imestada. «Kuule, minu teada elad sa Londonis,» ütlesin.

«Mis vahet seal on?» ägestus tema, «NATO ähvardab meid kõiki.»

«Kuule, sa elad ju NATOs,» ei saanud ma ikka aru, «sa oled ju lausa NATO sponsor!»

Kolleeg ärritus ja nõudis selgitusi – et kuidas ta saab olla vaenuliku NATO rahastaja.

Selgitasingi, et ta on NATO ühe tähtsaima pealinna heal järjel elanik ja tema pere maksab korralikke makse, ning osa temalt saadud rahast lähebki NATO toetamisele ja relvade ostmisele.

Seepeale ütles ta, et NATO-l ei õnnestunud sellegipoolest hõivata Krimmi, mis on alati olnud Venemaa osa, nagu ka Ukraina tervikuna, kuid NATO tahab ikkagi «jälle» rebida Venemaast tükke.

Tuletasin talle meelde, et seni oli kõik olnud vastupidi – keegi pole saanud Venemaa territooriumist midagi endale, Venemaa ise aga omastas Ida-Preisimaa, kolmandikku Soomest, osakese Jaapanist ja veel nipet-näpet…

Kolleeg avaldas seepeale veendumust, et soomlased ise on süüdi, et elasid Leningradile liiga lähedal ja tahtsid seda rünnata (sellise väite peale ütles Mihhail Veller raadiojaama Ehho Moskvõ eetris ühele oma haritlasest sõbrale: ты что, дурак?), ja et soomlased pole mitte eraldiseisev rahvas, vaid Venemaa alamad veel tsaari ajast ja elavad Venemaa põlistel aladel.

Ma igaks juhuks ei hakanud teda Baltimaadega veel rohkem ärritama ja lihtsalt küsisin, et kuidas siis nii – elad läänes, naudid brittide loodud hüvesid ja nõnda piinled?

Kolleeg ütles, et mis nauding see on, inglased on võltsid ja kurjad inimesed, nendel oleksid nagu maskid ees ja nad löövad sulle kui venelasele iga kell noa selga, aga vene «rohelised mehikesed» on sangarid ja õige asja eest väljas.

Järgnes minu loogiline ja kulunudki küsimus – et kui asi on tõesti nii hull, miks sa siis üldse elad seal?

Tema uhkusega pareeris, et tal on ühes ajalooliselt tähtsas Venemaa linnas hauaplats juba välja ostetud, et pärast surma saaks naasta kodumaale…

Kohendasin aknal seisnud kuusekese jõuluehet ja möönsin ebakristlikult taktitundetult, et NATO-le annad oma parimad aastad ja raha, aga palavalt armastatud ohustatud kodumaad toetad siis oma tarbetu surnukehaga…

Loomulikult kolleeg vihastas ja nähvas: «Sa ei saa aru! Ma armastan oma kodumaad!»

«Jah, aga sa eelistad armastada teda ohutust kaugusest,» ladusin välja veel ühe standardi.

Tema ootamatult nõustus ja isegi naeris, et jah, ohutust kaugusest, tulebki nii välja…

Lõpetasime oma pika jõuludialoogi sõbralikult ja ta lubas teha uuel aastal vahetevahel reportaaže Londonist, aga see koostöö jutt oli vist ainus ebasiiras koht meie vestluses. Vaevalt et sellest asja saab, kuid igasuguseid uudiseid Londonist tuleb igast internetipraost, nii et me ei kaota mitte mingit olulist informatsiooni. Hoopis mina kaotasin kolossaalsele propagandamasinale veel ühe ammuse sõbra…

Kui keegi nüüd arvaks, et tegemist ei ole eriti erudeeritud inimesega, siis see oleks suur viga: ta on majanduslikult hästi kindlustatud, sõnaosav, maailma näinud ja andekas. Ta on kirjutanud ja laulnud ühele Eesti linnale pühendatud ja eetris palju mängitud ilusa ballaadi, tal on Londonis oma muusikakool, mille patroon on Chris de Burgh, kellega koos on ka plaadistatud.

Häda on selles, et elades Londonis eelistas ta omakeelset meediat ja vaatas Venemaa telekanaleid, saades seeläbi globaalse Vene maailma kontseptsiooni üheks kruvikeseks. Nagu ütles president Vladimir Putin, Venemaa ei lõppe seal, kus on Venemaa piirid. Lisaksin, et Vene maailm algab kõikjal, kuhu jõuab Kremli propaganda ja kus lõppeb mõistus. Kas või Stenbocki majas.

Meie peaminister on veendunud, et Eesti suhtes ebasõbraliku riigi peamine propagandakanal on Eestile kasulik ja selle toetamine eesti maksumaksjate rahast on õige tegu. Tema erakonnal on kehtiv leping Venemaad valitseva Ühtse Venemaaga, siit tõenäoliselt ka Keskerakonna tungiv soov kantida sõpradele eesti miljoneid, olgu siis vaguniärisse või telekanalitesse. See on nagu laulus «Venest telliks kalleid loomavaguneid, ajaks matsid talli, teeniks paguneid. Ratas veereks Omski, rõõmsalt paukudes, rahvas koliks Tomski, kotid aukudes».

Skeem on arusaadav: kuna Keskerakond ostab rahva raha eest olulise osa oma võimust PBK-lt, siis oleks selle kanali vaatajaskonna edukas integreerumine Eesti ühiskonda partei jaoks katastroof ja Tallinna võimumonopoli kaotamine. PBK suur venekeelne vaatajaskond vastandubki ülejäänud Eesti ühiskonnale Keskerakonna ja Ühtse Venemaaga sümbiootilise propaganda vaimus.

Seepärast võiks loobuda vähemalt raha raiskamisest «integratsioonile» ja suunata need miljonid meditsiini, mis on kõigile rahvustele ühine. Ei taha te mitte mingit integratsiooni, vaid lähete aina uuesti kuldse murumütsiga karu lööma.


Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.