Mulle helistas Londonist ammune kolleeg, kes kolis paarkümmend aastat tagasi koos perega Eestist Suurbritanniasse. Soovis head uut aastat ja tund aega meenutas vanu aegu ning head koostööd, mida tegi minuga ka kaugel olles. Ja siis äkki hakkas rääkima kummalist juttu. «See on õudne, mis toimub,» ütles ta hirmunud häälega, «NATO on meid juba täiesti ümber piiranud.»
«Keda «teid»?» ei saanud ma temast aru.
«Mis mõttes keda?!» imestas minu vestluskaaslane, «meid, venelasi, Venemaad!»
Oli minu kord imestada. «Kuule, minu teada elad sa Londonis,» ütlesin.
«Mis vahet seal on?» ägestus tema, «NATO ähvardab meid kõiki.»
«Kuule, sa elad ju NATOs,» ei saanud ma ikka aru, «sa oled ju lausa NATO sponsor!»
Kolleeg ärritus ja nõudis selgitusi – et kuidas ta saab olla vaenuliku NATO rahastaja.
Selgitasingi, et ta on NATO ühe tähtsaima pealinna heal järjel elanik ja tema pere maksab korralikke makse, ning osa temalt saadud rahast lähebki NATO toetamisele ja relvade ostmisele.
Seepeale ütles ta, et NATO-l ei õnnestunud sellegipoolest hõivata Krimmi, mis on alati olnud Venemaa osa, nagu ka Ukraina tervikuna, kuid NATO tahab ikkagi «jälle» rebida Venemaast tükke.
Tuletasin talle meelde, et seni oli kõik olnud vastupidi – keegi pole saanud Venemaa territooriumist midagi endale, Venemaa ise aga omastas Ida-Preisimaa, kolmandikku Soomest, osakese Jaapanist ja veel nipet-näpet…