Siiri Sisask: usuta, ajata, hümnita

Siiri Sisask Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eesti riigihümni esitamata jätmine pärast presidendi uusaastatervitust näitab asjaosaliste leiget suhtumist traditsiooni, kirjutab laulja ja muusik Siiri Sisask.

Üldiselt ei ole ma suur telekavaataja, kuid kui mõni aasta tagasi vana-aasta õhtul teleekraani läbi üht Alo Mattiiseni isamaalist laulu mõnitati, jahmusin ikka tõsiselt. Mida hetk edasi, seda piinlikumaks läks. Oli häbi. Oli kurb. Oli valus. Oli tunne, nagu oleks keegi südamesse süljanud.

Sama tunne oli ka siis, kui kogemata juhtusin nägema Pauligi kohvi reklaami, mis on eestlastele hinge pugemise eesmärgiks laenanud omale lause «Ükskord me võidame niikuinii!». Isegi siis, kui tõesti selle lause lausuja Pauligi kohvi najal need olulised ajaloohetked mööda saatis, ei tahaks ikkagi öeldut seostada kohviga. Ja kui öelda otse, läks üle soov ka seda kohvi omale koju osta, sest ju mitte igat hommikut ei tahaks alustada just sellises meeleolus, et ükskord tuleb võita niikuinii! On ikka väga kahju, et nüüd see ilus hetk, aus mehine hõige kellegi kuldses kohvitassis abituna hulbib. Ja ärgu arvatagu, et üle dramatiseerin. Mõned mängud kahjuks tõde ületada ei suuda.

Paljut võiks öelda ka seekordse vana-aastaõhtu telekanalitest nähtu kohta, kuid ega ma saa kuigi täpselt kirjeldada. Sest kanaleist vaadatavat otsides klõpsisin neid tihti edasi-tagasi, ise samas imestades, kas sellises suures hullumajas elamegi? Sellisel juhul peaks ka kanalid ümber nimetatama – Palat1, Palat2, jne.

Et hümn jäi mängimata, oli väga kahju. Võib-olla mõnele võib see tunduda imelik ja naeruväärne, aga olen alati kodus vana-aastaõhtul hümni ajal püsti tõusnud. Selline oli meie pere komme, ja selline on minugi komme, isegi kui olen üksi kodus. Aga sel aastal polnudki siis põhjust püsti tõusta. Väga kahju. Ootasin. Ju veel erakordne aasta saabumas, ikkagi 100 aastat iseseisvust, kuigi sellest poole olime sunnitud elama allasurutuna. SEDA ENAM.

President Kersti Kaljulaid on suhtunud usklikesse ja kirikusse selliselt, nagu suhtuvad Eestimaal paljud: nad kas on või ei ole, vahet ei ole. Mõtlen, võib-olla ka hümni mitteesitamine on kuidagi selle sama suhtumisega seotud. Nagu hakkakski hääbuma inimeses sisemised ilud. Kirik on minu meelest väga tähtis, aga eelkõige kirik eneses. Ja pigem usun, et selline tunnetus kas või vähimalgi määral saadab ju igaüht. Iga inimene usub millessegi kõrgemasse enesest, milleks seda ta ka ei nimeta või pea. Seetõttu ei peaks kodadegi mõtet alandama.

Aga neid telepalateid edasi-tagasi klõpsides tekkisid mitmedki küsimused...

Mida on väärt and, mille kinkijas pole tänulikkust?

Kes on usuta inimene, kellel pole aega?

Millest kantuna lubame omale mõelda kellegi surmast kui enneaegsest?

Kas ja kuivõrd tänapäeval võiks kohata veel päriselt suhtumist, et «mis on minu, see on sinu, ja mis on sinu, see on sinu»?

Milles seisneb elu mõte, kui puudub tunnetus enesest kõrgemast?