On kokkuvõtete tegemise ja unistamise aeg, sest uus aasta täidab igaühe hinge lootuste ja ootustega. Millest meie inimesed unistavad, mida soovivad ning millest hoiduda püüavad? Rääkisime aastavahetuse eel Eesti inimestega ootustest ja hirmudest, vaadates tulevikku ehk 2018. aastasse.

Georg.

FOTO: Erkka Lehto

Georg: riik peab aitama eeskätt oma rahvast

«Ootan ikka seda, et järgmine aasta oleks parem. Paremaks teeks näiteks see, kui valitsus võtaks oma riigi asju tõsisemalt ja ei topiks nina võõrastesse asjadesse. Eesti on ise vaene, aga annab abi: küll Kreekale, küll Gruusiale. Annaks siis oma rahvale abi! Vot seda mina tahan. Ja seda, et pensionil olles saaks vabalt arsti juurde minna. Nüüd on nii, et arstile minnes öeldakse, et selleks aastaks pole aegu planeeritud. Aga inimene tahab teada, mis tal viga on! Vanasti oli nii, et läksid järjekorda ja ootasid tunni või poolteist, aga arst võttis vastu ja tegi oma otsuse. Nüüd sure või ootamise ajal ära. Mul oli vaja silmaarstile minna, aga uueks aastaks pole veel aegu planeeritud. Naaber oli 9 kuud järjekorras. Mina saan augustis 80 ja mul pole aega lõputult oodata.»

«Esimene Eesti valitsus sai ainult 40 krooni lisaraha. Nüüd antakse neile autod ja igasugused muud privileegid. Ja ikka karjuvad, et neil on vähe. Nendel on vähe ja seepärast ma ei tahagi neid. Üks ütles mulle: «Georg, vali mind.» Ja mina vastu: «Aga sa varastasid nõukogude ajal! Lähed üles Toompeale ja kaks aastat ei puutu sind keegi. Võid jälle varastada.» Kaks aastat on ju puutumatus! Need on vargad koos seal Toompeal! Kas teate, et meil on doktor, kes läks poliitikasse. Mina ütlesin, et ärgu mingu ja ravigu rahvast. Tema ütles otse, et tahab raha saada. Mis sa siis õppisid seda meditsiini?!»

«Ma ei karda midagi! Väga paljud kardavad, et Venemaa tuleb kallale. Räägin sõjaväepoistega, kui jalgrattaga sõitmas käin. Neile ikka aetakse seda juttu, et Venemaa tuleb. No mis tal tulla! Hommikul tuleb ja lõunaks on Pärnus ning Eestimaa tühi. Nemad ütlesid, et lähevad metsa. Et ei taha suurriikidega sõdida.»

«Eesti iseseisvusdeklaratsioonis seisis võõrvägede väljaviimine. Milleks Eesti siia nüüd võõrväed tõi? Iseseisev ja neutraalne elu on parem. Nüüd oleme täielikult sõltuvad NATO-st ja Euroopa Liidust. Mina arvan, et elu võiks parem olla, kui igasugused sinna üles Toompeale ei trügiks...»

Merike.

FOTO: Collin Browne

Merikese päästis Jumal

«Tahaks väga, et minu palvetele uuel aastal vastataks. Olen palvetanud oma lapse ja kahe lapselapse pärast. Loodan, et nad leiavad samuti tee Jumala juurde. Mina leidsin Jumala enda jaoks 30 aastat tagasi. Olin oma kõige ilusamad aastad ära elanud maailmas, kus oli palju kurjust ja viha. Sain päästetud: minu elus avanes täiesti uus lehekülg ning maised huvid kadusid. Nüüd on mul Jumal, kes on mulle toeks. Elan üksi ja saan alati temaga rääkida. Minu lapsel ja lastelastel ei ole kahjuks eriti aega. Jumal on mind tervendanud.»

«Kasvatasin oma ainsa lapse üksinda üles ning enne Jumala juurde jõudmist oli tunne, et elasin patust elu: kurameerisin, pidutsesin. Olin ka abielus, kui laps sündis, aga tulin mehe juurest ära, sest tundsin, et ei tahtnud temaga olla. Suhe lämmatas mind. Pärast seda käisin tööl ja püüdsin olla korralik ema. Tagantjärgi vaadates tunnen, et nii mõnigi kord oleks pidanud hoopis lapse juures kodus olema, mitte väljas hulkumas käia. Olin siis 29-aastane, kui tütar sündis. Kolisin toona Haapsallu mehe juurde, aga tulin sealt siiski tulema. Töökoht polnud parim ja korter oli kehva – tuhat negatiivset asja. Kui oleksin toona kristlane olnud, poleks ilmselt mehe juurest ära läinud. Oleksin palvetanud ja proovinud iseennast muuta. Olen seda sammu ka kahetsenud, sest tütar kasvas üles ilma isata. Lasteaiaski mäletan, kuidas ta teisi isasid oma lastele järele tulemas nähes küsis, et kus on tema armas-kallis isake...  Ja ma ütlesin talle, et leiame sulle uue isa. Aga tütar soovis vaid oma isa...»

«Jõudsin usu juurde oma lapsepõlvesõbranna kaudu, kes kuulus Rannamõisa kogukonda. Ta tahtis mind kaasa võtta ja viimaks läksingi. Mäletan, kuidas kuulasin kirikus jutlust ja minuga juhtus midagi sõnulseletamatut: ma hakkasin nutma. Pastor tuli minu juurde ning küsis, kas ma soovin oma elu Jumalale pühendada. Vastasin meeltesegaduses jah, ehkki ma ei teadnud, mida see tähendab. Võtsin Jumala enda südamesse ning see muutis mu elu ja maailma. Kui keegi oleks mulle kunagi öelnud, et hakkan usklikuks, siis poleks ma seda elusees uskunud. Ja sellest hetkest on mu elu täiesti muutunud. Tuleb lihtsalt loobuda neist asjadest, mis inimeste elu hävitavad. Usk annab inimestele võime näha teisi Jumala pilguga: kaob tagarääkimine, ei mõisteta teisi hukka, isegi enesehaletsus kaob.»

«Olen aru saanud, et oma lühikese kooselu jooksul oleksin pidanud ise oma südamesse vaatama ja ennast muutma. See pole õige, et inimesed tahavad teisi muuta. Miks abielud lähevad lõhki? Sellepärast, et naine või mees tahab oma kaaslast endale sobivaks muuta. Inimene ei tohi teist süüdistada, tuleb muuta iseenda südant. See on minu uue aasta soovitus teistele.»

FOTO: Erkka Lehto

Mihkel: vaikus aitab

«Ma ei mõtle üldse. Teil soovitan ka vähem mõelda, sest see tekitab probleeme! Aju ei ole võimatu välja lülitada: pead iseendasse sukelduma. See, et inimesed otsivad väljaspoolt abi, on vale. Nad ei leia seda kunagi. See oskus on kõigil olemas. Mina olen praegu siin, aga kus teie olete? Teie olete seal, kust hakkate kunagi välja tulema. Tuleb hommikul ja õhtul pool tundi vaikuses olla ning mitte mõelda. Kui mõte tuleb, siis lihtsalt eemale lükata ning seejärel avalikustub midagi enamat, kui see reaalsus pakub. Niimoodi olen saanud kõike teada ning mul on kuradi hea olla! Vaikus aitab.»

«Vaikuses ei saa olla hirmu, hirm tuleb väljaspoolt. Soovitan inimestel vähem rääkida, sest sõnad on energia ja rääkimine on mõttetu energiakulu. Me kõik oleme üks. Kui läheme väljaspoolt abi otsima, siis me ei tea, mida otsime. Kuulame õpetajaid, loeme tarku raamatuid, aga mis see andnud on? See on kõike ainult halvemaks teinud. Teadus on eksitee, samamoodi ka usk. Inimestel puudub usk iseendasse, aga nad käivad ja kummardavad kedagi või midagi, teadmata isegi, keda või mida. Edasi kannab meid see, kui teadvustame oma teadlikkust ehk siinolemist ning oleme vaikuses. See on kõige õigem tee. Vaikusel on üks väga kõva salapära. Sa pead jälgima vaikust ja õppima jälgima seda, kes jälgib vaikust. Kui sellest aru saad, siis on lihtne.»

«Telerit ei ole mul terve aasta olnud. Viimane aasta on olnud kõva progress. Järgmine aasta tuleb veel võimsam! Maaenergia võnked on tõsiselt muutunud ja ma loodan väga, et inimesi tuleb teadlikkusele rohkem kui kunagi varem.» 

«Meil kõigil on oma detailid ja need ei puutu kellessegi teise. Ühiskonnal on vale arusaam. Vaadake, ma olin oma eelmises elus väga suure egoga inimene ning tean väga hästi võrdluseid tuua. Tegelikkuses toimub lihtsalt igaühe iseenda hävitamine. Me mõtleme ja tahame ja soovime: need on tegelikult kõik puudujäägid. See tähendab, et kui tahad mingeid asju, siis on sul puudujäägid ja sa hakkadki ainult puudujääke saama. Sellepärast sa oledki probleemides! Nagu see laps, kes sul praegu siin on (intervjueerijal on kõhukotis beebi, kes õndsat und näeb -toim.)... Lihtsalt minu vihje sulle: ära õpeta teda! Ta teab kõike. Teab paremini kui sina. Kuni viienda eluaastani teab ta rohkem kui me kõik kokku.»