Margit Pulk: julgus olla naine

Margit Pulk Foto: Erakogu

2017. aastal oli «feminism» üks enim otsitud sõnu ja valiti Merriam-Websteri veebisõnastiku poolt ka aasta sõnaks. See on hea algus ja sissejuhatus ka järgnevasse 2018. aastasse, kirjutab Margit Pulk.

Suured asjad saavad alguse ühe väikese inimese väikesest julgustükist. Ajakiri «Time» valis 2017. aasta inimeseks mitte otseselt lihast ja luust inimese, vaid liikumise #metoo taga seisvad Vaikusemurdjad (The Silence Breakers).

See oli avalik saladus, et Hollywoodi filmiprodutsent Harvey Weinstein naisi oma võimupositsioonilt ära kasutab.

Samamoodi oli ka meil Eestis oma avalik saladus noortest naistest, kes oma aega ja seltskonda materiaalsete hüvede vastu vahetasid.

Mõlemal juhul said suured skandaalid alguse ühe inimese otsusest, et nüüd aitab.

Spindoktorid ja vandenõuteoreetikud võivad nende juhtumite taga näha muidugi «Kaardimaja» stiilis osavaid võimumängude manöövreid, ent see ei muuda tõsiasja, et üle maailma on tuhandeid naisi, kes tunnevad ennast ühel või teisel moel kõrvalejäetutena. Miks see nii on ja kuidas sellest rääkida?

Maailm on pidevalt muutumises ja sellega koos ka naiste roll ühiskonnas.

Kui veel 20. sajandi alguses olid naised hõivatud valdavalt koduste toimetuste ja laste kasvatamisega, siis sajandi keskpaigaks oli elu maailmasõdade tagajärjel muutunud nii palju, et tööturul vajati ka juba naiste abikäsi.

21. sajandi tehnika ja teenuste ajastu on jällegi andnud naistele (samamoodi tegelikult ka meestele) juurde vaba aega klassikaliste koduste toimetuste kõrvalt. See aga tähendab, et naistel on tänapäeval vabadus valida, kas ja kui pikaks ajaks nad ennast ainult kodule soovivad pühendada. Vabadus ja õigus, mis ei ole kahjuks senini iseenesestmõistetavad, vaid mida peab pidevalt põhjendama.

Feministlike liikumiste algusaastail oli igasugune viide meeste ja naiste võrdsusele täielik tabu.

Mõneti on see seda tänapäevalgi, sest enamik debatte on siiani valdavalt piiratud 19. sajandi arusaamaga feminismist kui pelgalt soolist võrdsust käsitlevast poliitilisest ideoloogiast. Selline käsitlus jätab naised aga igatepidi kaotajate ja ebaõnnestujate rolli.

Miks?

Sellepärast, et võrdsuse saavutamist nähakase läbi konkurentsi prisma. Tahate olla meestega võrdsed? Aga palun, siis olge valmis meestega võistlema kui võrdne võrdsega.

Õiglases, ent armutus heitluses on tegelikult päris palju naisi, kes suudavadki mitmes valdkonnas meestega samaväärselt ning isegi paremini hakkama saada, aga iroonilisel kombel jäädakse päeva lõpuks ikkagi kaotajateks. Olles meestega võrdsed, ei ole nad enam äkitselt need õiged, naiselikud naised. Olles võitnud algelise feminismi debati meeste ja naiste võrdsusest, on see ometi devalveerinud nii ideoloogiat ennast kui naise olemust tervikuna. Kui enne ei olnud naine sobilik teatud maskuliinseteks tegevusteks, arvamisteks ja ametiteks, siis olles astunud välja keskmisest valjemalt naiste õiguste kaitseks ei pruugita enam sobida ka perenaiseks ega eeskujuks noorematele, lastele.

Meie riik saab tuleval aastal 100-aastaseks, meil on iseseisvusaja esimene naispresident ja ometigi on tema ametisse asumisest alates küll räägitud kompromissikandidaadist, tublist bürokraadist ja vaid kuidagi moka otsast suudetud tunnustada ja mainida, et see naine jõudis 2017. aastal Forbes’i 100 mõjukaima naise hulka.

Aasta naine 2017, Mari-Liis Lill, kirjutas neli aastat tagasi oma kõnes riigikogule sellised read:

«Tekib tunne, et kui kõik võivad kõigest rääkida, siis küllap keegi seda ka teeb. Mis nüüd mina hakkan! Ja ei hakkagi keegi. Või siis, kui hakkab, siis ta saab selle kohta nii palju anonüümset tagasisidet, nagu ta elu jooksul oma loomingule iialgi ei saa.»

Võtame näiteks aasta alguses lahvatanud skandaali aasta ema valimistest, kui üksikemad ja mitte abielus olevad emad otsustasid välja öelda, et äkki on neil ka ikka natuke õigust sellele üllale tiitlile vähemalt kandideerida.

Või kampaania korras pidevalt üles kerkivad teemad nagu klaaslagi ja palgalõhe. Tundub justkui, et kui need korra või paar aasta jooksul ära mainitakse, paar artiklit ilmub ja ehk mõni saade ka, et siis on tegeletud küll. Kõik võivad kõigest rääkida ja räägivadki, aga need tüütud «naiste teemad» võiks kuidagi vaikselt mööda lasta. Ei ole vaja hakata tolmu üles keerutama.

Tulles tagasi jutu alguse juurde, miks siis ikkagi paljud naised ennast eemaletõugatuna tunnevad?

Enamasti ehk just täpselt selle pärast, et «naiste teemad» on teisejärgulised, nendega tegelevad «need» feministid ja kui jutt juba feminismi peale läheb, siis on parem kohe joosta? Ükskõik kuhu poole ja miks.

Kõik teavad Bob Marley hittlugu «No woman, no cry», mida on pidevalt tõlgendatud valesti kui oodi vabadusele – pole naist, pole probleemi. Tegelikult on selle lauluga tahetud öelda hoopis seda, et naine, ära nuta või naine ei nuta!

Kas äkki on siis selle hirmsa feminismi ja «naiste teemadega» samamoodi, et me jookseme ja väldime tonti, mille ise oma vääriti mõistmisega oleme loonud?

2017. aastal oli «feminism» üks enim otsitud sõnu ja valiti Merriam-Websteri veebisõnastiku poolt ka aasta sõnaks. See on hea algus ja sissejuhatus ka järgnevasse 2018. aastasse. Guugeldme veidi veel, mis on feminism ja räägime siis edasi!

---

Margit Pulk on lõpetanud King’s College Londonis Euroopa teaduste eriala ja Tallinna Tehnikaülikoolis haldusjuhtimise eriala.