Juhtkiri: pettekujutelmade aasta Keskerakonnaga

Keskerakond. Foto on illustratiivne. Foto: Maria Kilk

Meid petetakse eelarve suurde miinusesse ajamisega – täna laristame, küll homme jõuab säästa. Kremli-meelset propagandat eelistatakse vabale ajakirjandusele. Igaühele arusaadav maksusüsteem keeratakse segapudruks. Viinameeste eelistamine kuulutatakse tervise eest võitlemiseks. Lõpuks petetakse meid ka juttudega Keskerakonna enese muutumisest.

Täpselt aasta tagasi osutasime juhtkirjas ohtudele märkides muuhulgas prohvetlikult ära isegi sellise väikese detaili nagu sigade tõuaretuse eest makstava raha (vt «Meelekindlust», PM 31.12.2016). Siis soovisime meelekindlust ka Keskerakonnale «pärast nõidusunest ärkamist, nii korruptsioonist lahtiütlemiseks kui ka päriselt Eesti elu edasi viivate mõtete otsimiseks!».

Kahjuks ei võtnud praegune valitsuse juhterakond me soovitusi kuulda, vaid pigem on nad oma nõidusunne kiskumas tervet Eestit. Kindlasti on huvitav targutada poliitilise süsteemi avamise üle – peetakse silmas seda, et Edgar Savisaare kõrvaletõrjumine avas Keskerakonnale tee valitsusse ja võimalikke kombinatsioone on rohkem. Olemuslikult on sellised arutelud aga mängimine üleeilse lumega, mis jätab täiesti kõrvale selle, et poliitilistel valikutel on reaalsed tagajärjed päriselt olemas olevate Eesti inimeste jaoks, rumaluse, sh laristamise tekitatud valu jõuab kohale viitajaga ning vabaduse äraandmine toimub kukesammude haaval.

Võtame esiteks eelarve miinusesse ajamise. Täiesti varjamatu küünilisusega ütleb praegune valitsuskoalitsioon, et tasakaalus eelarve on järgmise valitsuse ülesanne, aga kulutamine praeguse valitsuse õigus (riigikogu valimised on 2019. aasta kevadel).

Eesti Pank ütleb selle peale, võib-olla enda arvates selgelt, et «valitsuse eelarvepoliitika hoogustab tuleviku arvelt praegust majanduskasvu.» Eesti Pank ütleb ka, et praegu, mil eraettevõtted hoogsalt ekspordivad, investeerivad ja ehitavad, ei peaks valitsus raha betooni valama ja eksportivate ettevõtete töötajaid tellingute kärbsepaberile meelitama. Aga see, mis ettevaatlikule keskpankurile endale tundub selge jutt, kõlab kahjuks valitsuse kõrvus kui majandusteaduslik lindude keel.

Teeme kirikusõpradest valitsusele asja lihtsamaks. See, et headel aastatel tuleb koguda varusid halvemate tarbeks, ei ole iseenesest moodsa majandusteaduse värske ülesleidus, vaid inimkonna vana kogemus.

Mõni ütleks selle kohta talupojatarkus, ent püüame valitsuse liikmeid mitte eestiliku põllumajandusega ärritada ja toome näite piiblist, kus Joosep seletab Egiptimaa vaaraole ta unenägusid seitsmest lihavast ja seitsmest lahjast lehmast ning headest ja halbadest viljapeadest (1MS 41:25-36):

«Ja Joosep ütles vaaraole: «Vaarao unenäod tähendavad ühte ja sedasama. /…/ See ongi see asi, mis ma vaaraole rääkisin: mida Jumal kavatseb teha, seda on ta vaaraole näidanud. Vaata, tuleb seitse aastat, millal on suur küllus kogu Egiptusemaal. Aga neile järgneb seitse nälja-aastat, mil Egiptusemaal ununeb kõik küllus ja näljahäda ulatub üle kogu maa. /…/

Ja nüüd vaarao vaadaku välja üks mõistlik ja tark mees ja seadku Egiptusemaa üle. Vaarao tehku nõnda: pangu ülevaatajad maale ja lasku Egiptusemaad maksta viiendikku neil seitsmel külluseaastal. Ja kogutagu kõik nende tulevaste heade aastate toidus ja varutagu vilja linnadesse vaarao käe alla toiduseks ning säilitatagu seda. See vili olgu maale tagavaraks seitsmeks nälja-aastaks, mis tulevad Egiptusemaale, et maad ei tabaks näljaajal hukatus.»»

Kui selgelt tuleb seda veel öelda? Praegu maailma majandus kasvab. Seetõttu läheb ka meil hästi. Sellistel kasvuaegadel säästaks vastutustundlik Eesti valitsus ja laseks erasektoril tegutseda, selle asemel et ainult 2019. aasta valimisi silmas pidades raha tuulde loopida ja bensiiniga lõket kustutada.

Võtame teise pettekujutelma, mille tagant kumab Eesti vaikne findlandiseerimine hullemal ja küünilisemal kujul, kui see president Urho Kekkoneni aegses Soomes ja hoopis teistsuguses külma sõja aegses maailmas ealeski oligi.

Me näeme just eriti viimastel päevadel, kui närvis on keskerakondlikud tegelased Kremli propaganda ja eriti telekanali PBK toodangu kohta küsimuste esitamise pärast. Eesti ajakirjanikud ei viitsi jälgida, mis juttu keskerakondlased seal ajavad ja kui palju keegi sõna saab või mis mõju sel on olnud valimistulemustele – sellele laiskusele on nad lootnud.

Ja on ka tõsi, et seni polegi viitsitud küsida paljusid Eesti poliitika kujunemise suhtes erakordselt olulisi küsimusi. Näiteks: kes, millal, kus ja kuidas otsustas, et miskipärast just Mihhail Kõlvart on see isik, kelle teleintervjuusid antakse valimiste eel eetrisse peaaegu iga päev. Või ka küsimus sellest, mis õigupoolest juhtus südasuvel, et Edgar Savisaare paati asunud daamid sealt välja astusid – mis oli tegelik, otsustav impulss.

Pettekujutelmadest tuleb lahti saada. Soovime Eesti vabariigi sajanda aastapäeva künnisel ka teistele ajakirjandusmajadele julget ja ausat meelt ning selle hoidmist, et oleksime edaspidigi eeskujuliku ajakirjandusvabadusega maa.

Tuletagem üheskoos meelde ja hoidkem sõnade jõudu, mis kõlasid ajal, milles nõrgad ja allaheitlikud oleksid suutnud näha vaid hukatuse läve: «Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida!»