/nginx/o/2017/12/29/7444997t1haef1.jpg)
Pierre de Coubertin alustas esimesi olümpiamänge avades hüüatusega: «Oo sport, sa oled rahu!» Kas see õilis väide kehtib ka peagi algavatel taliolümpiamängudel Lõuna-Koreas Pyeongchangis, napilt 80 kilomeetri kaugusel Põhja-Korea piirist? Millised on ohud ja võimalused hetkel maailma ühes peamises pingekoldes, kus retooriline tuumasõda on käinud juba aastapäevade jagu, kirjutab reisihuviline Erki Loigom.
Olümpia toimub Lõuna-Koreas juba teist korda. Eelmised, Souli suvemängud 1988. aastal olid äärmiselt märgilised. Riik oli toona väljumas neli kümnendit kestnud turbulentsist ning algamas kiire majanduskasv. Jõuliselt eemalduti ajajärgust, mida iseloomustasid diktatuur, sõjaväelised riigipöörded ja veresaunad elanikkonna vastu.
Kuigi 1987. aastal, esimeste tõeliselt vabade valimiste tulemusel võimule tõusnud Roh Tae-woo oli endine riigipööraja ja kindral, kelle käed olid määritud ligi 200 tudengi verega 1980. aasta Gwangju veresauna korraldamise tõttu, õnnestus tal opositsiooni killustatuse tõttu minevikust jõuliselt eemale hoiduda ning valituks osutada. Tudengid ja poliitiliselt tundlikum elanikkond tundis, et taas kord on võimul sõjaväeline juht. Seega pole ime, et seda aastat iseloomustasid Lõuna-Koreas taas lakkamatud meeleavaldused ja vägivald tänavatel.
Pinev olukord sundis Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) tollast juhti Juan Antonio Samaranchi tegema president Roh Tae-woo suunas ultimatiivseid avaldusi: segaduste jätkumisel jäävad mängud Soulis ära.
/nginx/o/2017/12/29/7445063t1h209a.jpg)
Lõuna-Koreale tehti ettepanek kandideerida 1988. aasta olümpiamängudeks juba kümnend varem, millest tollane diktaator Park Chung-hee kohe ka kinni haaras.
Vaatamata türanlikule valitsemisele mõistis riigi majandusedule alusepanija (mis tuli suurkorporatsioonide ja sõbralike ärihaide eelistamisega) süllekukkuvat võimalust Korea Vabariigile.
Olümpia reklaamimise alla pandi kogu poliitiline ja majanduslik võimsus. Riiki esindasid mängude reklaamimisel rahvusvahelises suhtluses peaminister, suured ärikorporatsioonid (Hyundai, Daewoo ja teised), kogu välissaatkondade võrgustik – panuse andsid kõik kuni Korea Airlinesi lennusaatjateni välja.
1981. aastal Šveitsis Lausanne'is olümpialinna väljakuulutamise galal edestaski Soul selgelt Jaapani linna Nagoyat.
Lisaks Lõuna-Koreale proovis haarata võimalusest kinni ja võõrustada olümpiamänge ka aina enam majanduslikult sohu vajuv Põhja-Korea.
Toonane stalinistliku riigi juht Kim Il-sung asus vahendajate kaudu kiiresti läbirääkimistesse lõunanaabrite valitsejatega kogu Koread hõlmavate mängude korraldamiseks.
Punadiktaatori hinnangul ei pidanuks mängud kandma vaid Souli, vaid Korea olümpiamängude nime. Kim Il-sung pakkus välja idee, et lauatennise turniir, võrkpalli ja jalgpalliturniiride alagruppide mängud toimuksid Pyongyangis. Selle kinnituseks asus Põhja-Korea koheselt rajama maailma suurimaks tituleeritud Rungrado Maistaadionit, kuhu mahub 150 000 pealtvaatajat.
Oma võimekuse tõestamiseks alustati ikoonilise Ryugyongi hotelli rajamist pealinna. See kolmnurkne ja poolelijäänud betoonmonstrum oli Põhja-Korea viletsuse häbiväärne sümbol järgmised kaks kümnendit. 2013. aastaks sai hoone siiski Egiptuse telekommunikatsiooniettevõtte Orascom abil nüüdisaegse klaasfassaadi, kuid seisab tühjana tänaseni.
/nginx/o/2017/12/29/7445071t1hfade.jpg)
Rungrado on küll valmis ja värskelt uuendatud, kuid on selgelt spordiürituste korraldamiseks liiga massiivne ning enamasti kasutatakse seda propagandistlikel eesmärkidel massi-show'de etendamiseks. Staadionil on korraldatud ka avalikke hukkamisi. Kim Il-sung oli valmis tagama kõik ligipääsud maismaalt ning avama lennujaamad, kuid Lõuna-Korea ning ROK soovisid enamat – liikumisvabadust riigi territooriumil, otseülekandeid kohalikus televisioonis ja propagandavaba kajastust.
Läbirääkimised jooksid kiiresti liiva ning Põhja-Korea boikoteeris mänge. Frustratsiooni väljendamiseks tellis Kim Jong-il oma salateenistustelt Korea Airlinesi lennuki õhkimise Andamani mere kohal, mis viis märga hauda 115 lõunakorealast. Rünnaku eesmärk oli nõrgestada Souli võimekust tagada turvalised mängud. Põhja-Korea kanti hiljem võikast teost ajendatuna terrorit toetavate riikide nimistusse.
Põhja-Koreas tekitas viha ka asjaolu, et Lõuna-Korea mängudel lubasid osaleda peaaegu kõik sotsialismibloki riigid. 1986. aastal asus Soul sellel suunal tööle Ungari valitsusega, kes laenude lubamise toel asus sisse seadma diplomaatilisi suhteid Lõuna-Koreaga ning kellele doominokividena järgnesid teised bloki maad kuni Nõukogude Liiduni välja.
Souli mängudelt jäi kõrvale vaid Kuuba, kuid peale politiseeritud Moskva ja Los Angelese mänge osales Souli spordipeol 160 riiki! Lõuna-Korea ponnistused enda maailmale avamiseks ja teadvustamiseks olid kandnud vilja.
Kuidas on lood aga 2018. aasta talimängudega? Sarnaselt 1988. aastaga otsiti ROKi vahendusel kahe Korea ühisosa ürituse korraldamisel. Kuid seekord oli palujaks pooleks põhjanaabritega tihedamat läbikäimist lubanud ja propageeriv Lõuna-Korea president Moon Jae-in.
Pyongyangile pakuti võimalust viia läbi mäesuusaprogramm, vaatamata karmidele sanktsioonidele ikkagi tippvarustusega Masikryongi suusakeskuses. Samuti ühise hokinaiskonna loomist ning naiste hokiturniiri korraldamist Põhja-Korea pealinnas.
/nginx/o/2017/12/29/7445077t1h0c98.jpg)
Kuigi Põhja-Koreal on ette näidata korralik meistriklass uisualadel ning riigi spordisaavutused propagandarindel olulised, otsustas Pyongyang mänge siiski boikoteerida.
Paljuski nähakse oma osalejate saatmist põlisvaenlase mängudele Lõuna-Korea valitsuse aktsepteerimisena. Põhja-Korea meedia ei ole peaaegu mingil moel reageerinud talimängude toimumisele naaberriigis.
Ainsad kanded Pyongyangi ruupori (KCNA uudisteagentuur) veebilehel ja televisioonis neil teemadel kajastavad, kuidas Ameerika Ühendriigid on õilsa spordipeo kaaperdanud oma imperialistlike eesmärkide saavutamiseks. Selge, et sellistel mängudel ei sobi põhjakorealastel esineda. Kahjuks kannatavad selle otsuse tõttu ka ainsana mängudele kvalifitseerunud atleedid – iluuisutajad Ryom Tae-ok ja Kim Ju-sik.
Poliitikavaatlejad ja analüütikud üritavad mängude boikoteerimist selgitada Pyongyangi sooviga esineda spordipeo ajal provokatsioonidega. Kuigi stsenaariumeid järjekordse tuumakatsetusega lausa atmosfääris või piirüleste intsidentidega on palju, tundub realistlikumana küberrünnaku võimalus.
Kuid siiski, 2002. aastal peeti just jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal maha fataalne merelahing, kus hukkus kokku ligi paarkümmend mereväelast mõlemalt poolt. Seega ei ole sõjalised provokatsioonid välistatud, kuigi nii Soul kui ka Pyongyang on lubanud rahu ja stabiilsust.
Hea tahte märgina on Soul jätmas ära kahte iga-aastast suurtükiväe ühisõppust Ameerika Ühendriikidega ning Põhja-Korea spordiminister kinnitab rahumeelset lähenemist.
Erandiks tuuakse vaid Ameerika Ühendriikide provokatiivseid samme ja nendega kaasnevaid riske. Tihenenud diplomaatilised kontaktid Pyongyangiga (ROK, Hiina valitsuse eriesindaja visiit, ÜRO kõrge ametniku külastus detsembri alguses) annavad lootust, et nende kõneluste käigus on puudutatud vajadust tagada rahu mängude perioodil.
Sarnase visiidi võttis 1988. aastal ette Nõukogude Liidu välisminister Eduard Ševarnadze, kes manitses neil teemadel Pyongyangis Kim Il-sungi ennast.
Vaid aasta varem oli Kim Il-sung pidanud mõjuvaks vahendiks lõunanaabri reisilennuki õhkimisega olukorda pingestada. Ševarnadzel oli selle visiidi käigus Põhja-Korea juhile hulgaliselt halbu sõnumeid (peamiselt Moskva suhete arengust Souli suunal). Hiljem on grusiinist riigimees meenutanud neid vestlusi kui elu ebameeldivamaid.
Kuigi müümata on pool piletitest, on korraldajad optimistlikud. Lõunakorealaste töökust tunnistades ei lepita millegi muu kui täieliku õnnestumisega. Kuid Põhja-Korea olemus ja tegevus jäävad piirkonda saatma veel pikaks perioodiks, kuna 2020. aastal toimuvad suvemängud Tokyos ja kaks aastat hiljem talvel Pekingis. See kõik sunnib Coubertini idee elushoidmiseks ebainimlikele pingutustele, kuid rahu on seda väärt.
/nginx/o/2021/12/16/14264142t1h51db.jpg)