Talveootusega seostuvad mulle alati ka fantaasiaküllased jääskulptuurid. Paraku nihutab soe ilm üha kaugemale selleks sobivat talvist aega, mil Kadriorus või Snelli tiigi ääres neid näha saaks.

20 aastat tagasi avanes mul koos Kärt Hellermaga reportaaži tehes esimest korda võimalus jälgida jääskulptuuride valmimist Pirita kloostri müüride vahel. Skulptorid lasid fantaasial lennata ning nelja päevaga valminud kaheksa jääst kuju tekitasid seni tühjalt seisnud kloostriõuele ebatavalise kunstiruumi. Aktsioonis osalesid meie tuntud skulptorid Jaak Soans, Heiki Kongi, Tiiu Kirsipuu, Tõnu Maarand, Hannes Starkopf, Ekke Väli, Alfred Raadik jt.

Idamaadest alguse saanud jääskulptuuride valmistamise traditsioon levis Euroopasse, kus selles kunstivaldkonnas üha sagedamini ka rahvusvahelisi võistlusi korraldati. Kuna ka meie kujureid kutsuti tihti neil osalema, oli töö Pirital neile suurepärane võimalus kätt harjutada. Vahe oli vaid jää kvaliteedis – tuli leppida tehisjääga. Naturaalne oli see-eest uhke jõulukuusk. Kujuritele oli koht meelepärane ja inspireeriv.

Tegijad selgitasid meile jää eripära. Olenevalt päritolust ja ilmastikutingimustest oli neil erinevaid omadusi ja neid tuli erinevalt töödelda. Külmhoone tehisjääplokid olid struktuurilt hägusad ja läbi ei paistnud. Merest või jõgedest-järvedest pärit naturaalne jää on aga läbipaistev ja ka teisiti töödeldav ning lubab põnevaid valgusemänge. Paraku tuli toona leppida tehisjääga. Jääle vajaliku vormi andmiseks kasutati mootor- ja käsisaagi, kaabitsaid ja muid tööriistu, mida sageli ka ise valmistati.

Tavaliselt oli kloostri territoorium talvisel ajal suletud. Kui kloostri kunsti ja kultuuri ühingult tuli idee seal jääskulptuuride näitus korraldada, leiti kunstnikud, saadi tuge linnaosavalitsuselt ning esimene üritus hakkas ilmet võtma. Külmhoones valati kilesse 58 jääplokki, millest igaüks kaalus ligi 200 kg, olles Euroopas levinud standardsete mõõtmetega 100 x 30 x 50 cm. 

Kui alustamisel kippus sula tööd segama, siis ilma jahenedes sujus töö kenasti ning kujud valmisid reedeks. Iga töö sai skulptorilt ka nime: Tiiu Kirsipuu «Pühamu»,  Heiki Kongi kõrgusse pürgiv «Maksuamet», Hannes Starkopfi vallatu «Püha kummitus», ning Alfred Raadik andis viimast lihvi jääskulptuurile «Püha Birgitta». Ekke Väli oli alles oma tööd alustamas. Paraku tuli juba paari päeva pärast tagasilöök – vandaalid purustasid öösel kaks jääskulptuuri. Masendav.

Korraldajate soov oli teha ettevõtmine talviseks traditsiooniks.