Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Kolumnistide esiviisik: millised olid 2017. aasta kõige olulisemad sündmused maailmas?

Hispaania keskvalitsusele alluvad politseinikud kasutamas Barcelonas valimisjaoskonna ees kahe inimese peal jõudu. Foto: SCANPIX
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Postimehe kolumnistid valisid välja tänavused kõige olulisemad sündmused maailmas. Allolevas nimekirjas on välja toodud viis enim hääli saanud sündmust koos põhjendustega.

5. koht

Meeleavaldaja plakatiga, millel on kirjutatud «Me too» ehk «Mina ka». Ameerika mõjukas ajakiri Time valis 2017. aasta inimeseks kogu maailmas ahistamisskandaale avalikuks toonud samanimelise liikumise.
Meeleavaldaja plakatiga, millel on kirjutatud «Me too» ehk «Mina ka». Ameerika mõjukas ajakiri Time valis 2017. aasta inimeseks kogu maailmas ahistamisskandaale avalikuks toonud samanimelise liikumise. Foto: Scanpix

Ahistamisohvrite väljatulek

Kristiina Baum:

Järjekordne teetähis, mis toetab naisi teekonnal ühiskonna peale surutud rollist ja iganenud arusaamadest vabastamise suunas. Uskumatult paljud naised maailmas elavad ikka veel õigusteta ja allasurutuna.

Andrei Kuzitškin:

Rabavad üksikasjad lahtistest püksilukkudest, paljastest jalgadest ja jalamassaaži ettepanekutest täitsid nii kõmu- kui ka täiesti tõsiste ajalehtede külgi ning raadio- ja tele-eetri. Sogaste lainete alla kadus Harvey Weinsteini, Kevin Spacey ja Dustin Hoffmani maine. Viimastel kuudel on ahistamisookean nii võimsalt mäslema löönud, et ähvardab enda alla matta kogu Ameerika, Euroopa ja Lähis-Ida kunsti- ja poliitikamaailma. Selle mere põhja kipub kivina langema isegi kaine mõistus.

Ivan Makarov:

Ühelt poolt on seksuaalne ahistamine võigas kuritegu, teisalt tekitab muistsete juhtumite massiline ülessoojendamine ka kahtlusi. Eestis tekib selline vajadus näiteks siis, kui on vaja vahetada välja asespiiker või kindlustada oma memuaaridele suurem müügiarv. Nagu kõige alguses oli sõna, nii ka iga jumala inimese sünniloo alguses oli ahistamine, sest üks pooltest lihtsalt peab üles näitama initsiatiivi. Edaspidine on aga tihtipeale juba tõlgendamise küsimus.

Olev Remsu:

Emantsipatsiooni uus etapp, Ameerikast alguse saanud kõlbeline puhastumine on jõudnud Euroopasse. Loodame, et saab meilgi hoo sisse, et meilgi tekib julgust rääkida ahistamistest nii, nagu see on olnud.

Kaire Uusen:

Kui vanasti levis maailmas katk, siis 2017. aastal levisid katkuna ahistamissüüdistused. Pole vahet, kas olla naine või mees, valge või must, rikas või vaene – ahistamist on kogenud peaaegu kõik. Ahistamise teema ühendas sel aastal maailmas rohkem inimesi kui miski muu.

4. koht

Terrorirühmituse Islamiriik (ISIS) suured kaotused

Islamiriigi võitlejad.
Islamiriigi võitlejad. Foto: Scanpix

Ahto Lobjakas:

Piirkondlikult olulisim tulem on shia-vöötme tekkimine, mis ulatub Afganistanist Vahemereni. Euroopa vaatepunktist tähistab ISISe kollaps pöördepunkti terrorismilaines — terrorismisampot pööritav peamine tegur oli konfliktipiirkonna suhteliselt hea üle maa ligipääsetavus, mis meelitas palju romantilisi uskupööranuid.

Erki Loigom:

Võitluses ISISega on läbitud oluline etapp, kuid ideed ilmselt nii kergelt ei sure. Lähis-ida ebastabiilsus on äärmiselt ohtlik. Probleemid on aga nii sügavad ja põhimõttelised, mida on raske, kui mitte pöördumatult võimatu lahendada – demograafia, vaesus, haritava maa ja joogivee nappus. Kui lisada siia usuline komponent (mida ma ülearu siiski ei tähtsustaks) ja fanatism, siis ongi pelgalt sõnade mõjul iseplahvatav segu koos.

Tarmo Pikner:

Kuigi ISISe ideed pole surnud, on vähemalt kalifaat purustatud ja üleilmse islamiriigi sünd mingiks ajaks edasi lükkunud. Kuid ega terroristid ole kuhugi kadunud ja võitlus käib ebasümmeetriliselt edasi.

3. koht

President Donald Trumpi ametivannet andmas.
President Donald Trumpi ametivannet andmas. Foto: Scanpix

Donald Trumpi vannutamine Ameerika presidendiks

Erkki Bahovski:

Vaatamata igasugustele kartustele pole paljud hirmud realiseerunud. Seda eriti siinses piirkonnas, kus Ameerika Ühendriigid panustavad NATO kaudu kaitsele. 

Jaak Jõerüüt:

Ameerika Ühendriigid on demokraatia üks kants, mis ei lakka üllatamast, ühtaegu nii negatiivselt kui ka positiivselt.

Olev Remsu:

Huvitav, kas kasvav populism loob poliitika uue paradigma? Et ühiskonnajuht ei peagi olema lõpetanud kõrgeid ja prestiižseid koole, piisab telekavaatamisest?

Kaire Uusen:

Ameerika presidendi esimest võimuaastat jälgitakse alati tähelepanelikult, veel enam Trumpi puhul, kes ei jäta kedagi külmaks. Nagu Euroopas kardeti, tuligi üsna palju ehmatavaid avaldusi ja kursimuutusi, mis avaldavad suuremat mõju ilmselt alles tulevikus.

2. koht

Kataloonia iseseisvuslane Hispaania keskvalitsuse vastasel meeleavaldusel.
Kataloonia iseseisvuslane Hispaania keskvalitsuse vastasel meeleavaldusel. Foto: Scanpix

Kataloonia iseseisvusreferendum

Erkki Bahovski:

Ilmselt ei oodatud, et Katalooniast tekib Euroopas säärane kriis. Pealegi pole kriis veel läbi, 21. detsembri valimiste tulemused annavad eelise iseseisvuslastele.

Ahto Lobjakas:

Ütles meile väga palju selle kohta, milles Hispaania erineb Suurbritanniast (teine on hästi korraldatud ühiskond, esimene mitte).

Erki Loigom:

Sündmused Kataloonias kõnelevad aastakümneid kestnud elukorralduse võimalikust põhimõttelisest muutusest.

Ivan Makarov:

Ohtlikud ja kahetsusväärsed sündmused, mis näitasid Euroopa haavatavuse veel üht külge ja mille puhul ei saanud Eesti riigijuhid targu mitte vaiki olla. On üks ajaproovile vastu pidanud põhimõte: kui sul pole midagi mõistlikku öelda, vaiki, kuna nii jätad vähemalt targa inimese mulje.

Tarmo Pikner:

Euroopa Liidus esimene regioon, kes julges end kuulutada iseseisvaks. Loodetud rahvusvaheline tunnustus jäi tulemata ja tulipäised iseseisvuse liidrid pisteti pokri. Õppetund ka ühenduse tsentraalpoliitikale.

Mart Raudsaar:

Tuleb au anda kuumaverelistele Ibeeria poolsaare elanikele, et nad on suutnud asju ajada suurema verevalamiseta. Tänapäevases liberaalses demokraatias tuleks probleeme lahendada läbirääkimiste teel ning loodetavasti hakkavad osapooled nüüd lahendama poliitilist kriisi, mis on aastakümnetepikkuse arengu tulemus, ja seega pole mõtet loota, et see kaob kuidagi iseenesest.

Raul Rebane:

Tõestab, et ajalugu ei ole minevik, vaid elab kogu aeg koos meiega.

1. koht

Kim Jong-un jälgimas raketikatsetust.
Kim Jong-un jälgimas raketikatsetust. Foto: Scanpix

Põhja-Korea raketi- ja tuumakatsetused

Erkki Bahovski:

Näib, et Põhja-Korea astus mööduval aastal sammukese edasi, katsetades vesinikupommi ja mandritevahelist raketti. Milleks, võib ainult ühe korra arvata.

Jaak Jõerüüt:

Riik, millest ja mille kohta saabuvad sõnumid, on oma küünilisuses ja kurjuse kontsentratsioonis suuteline lakkamatult üllatama ja tülgastust tootma. Ja see olevat tükk moodsast niinimetatud globaalsest maailmakülast?!?

Erki Loigom:

On tekkinud üliohtlik sõnasõda Ameerika ja Põhja-Korea vahel. Korea kriis olgu lahendatud esmalt lähinaabrite turvalisusest ja vajadustest lähtuvalt, kõige kaugemalt haukuv koer ei tohi tekitada kõige rohkem probleeme.

Ivan Makarov:

Tuumapommide lõhkamised, rakettide saatmine üle Jaapani, tuumarusika vibutamine Ameerika ja Austraalia suunas ei ole targad teod, aga korealased saavad nii palju propagandatoitu ajudele ja nii vähe kehakinnitust, et tegemist on massilise hallutsinatsiooniga. Juche-ideoloogia ei ole ainulaadne, kuhugi sinnapoole tüürib ka Vladimir Putini Venemaa. Aga Vene rakettide tegevusraadius on tunduvalt suurem ja jõukas läänes elab rohkemgi kasulikke idioote kui Põhja-Koreas tervikuna.

Tarmo Pikner:

Põhja-Korea hullumeelne liider Kim Jong-un on sülitanud edumeelsele maailmale näkku ja täristab oma rakettidega valimatult, taotledes tuumariigi staatust. Raketid ulatuvad juba Ameerikani ja lähim Lääne-Euroopa riik, kes talle ette võib jääda, on Eesti.

Mart Raudsaar:

Saan aru, miks jaapanlased on võtnud vastu ajaloo suurima kaitse-eelarve. Jaapan on ainus riik ajaloos, mida on tuumarelvaga rünnatud. Teiseks lendab iga natukese aja tagant üle nende õhuruumi mõni Põhja-Korea rakett. See oleks nagu istuda Jaan Tatika kõrvalkorteris ning oodata, millega tema paekivist sealiha tegemise eksperimendid viimaks lõppevad.

Raul Rebane:

Muutis maailma mõtlemist diktatuuride tegelikust ohust.         

Kaire Uusen:

Pole selge, kas Põhja-Korea võib midagi tõsisemat ette võtta ning kuidas mõjutavad sealset asjade arengut Hiina ja Venemaa. Aastad 2018–2019 annavad kindlasti selgema pildi.      

Tagasi üles