Karmo Tüür.

FOTO: Sander Ilvest

On aasta kokkuvõtete tegemise aeg. Kuskil Moskvas, imperiaalset hiilgusest kehastavas majesteetlikus, graniithallis kõrgete lagedega hoones, pikkade koridoride lõpus, kõrgete uste taga istub määratusuures kabinetis laua ümber rühm seltsimehi. Erisööklast toodud kaaviari-kausid ja härmas viinapudelid loovad hallidest ülikondadest ja seinalt põrnitsevast Portreest hoolimata piduliku õhkkonna.

Pika laua otsast kostab köhatus. Aeg on alustada. Poolhääli peetud omavahelised vestlused lakkavad. Kõik teavad, et aasta kokkuvõtte-kõnest sõltub väga palju. Boss ei salli pikki lauseid ja keerulisi kujundeid. Edukas esinemine tagab aastapreemia ja jätkamise. Ebaedukas ... noh kõik teavad, et igaühe kohta on olemas toimik, mis vastavalt vajadusele seifist välja võetakse. Siin majas luuratakse üksteise ja teineteise järele. Ei midagi isiklikku. Töö on selline.

Üldiselt on aasta olnud pigem hea kui halb. Välis-, vastu- ja sõjaväeluure saavad kõik raporteerida töövõitudest. Erioperatsioonide ja mõjutustegevuse eest vastutavad seltsimehed võivad oodata kopsakaid palgalisasid, uusi medaleid ja paguneid.

Suurim vaenlane on sisevaenlane

Venemaa suurimaks probleemiks on mõistagi Venemaa ise. Vaikne Põhja-Koreastumine pole suutnud veel täita kõigi riigialamate südameid vajaliku vaimustusega. Mis kõige hullem - mõnikümmend protsenti elanikest ei vaata üldse telekat!

Mitte kõik pole aru saanud, milleks on riburada pidi vaja taastada parimaid nõukogude praktikaid, olgu näiteks kasvõi Valmis Tööks ja Kaitseks normatiivide täitmise kohustust. Jah, sõjalis-patriootilises kasvatuses on veel puudujääke, tunnistab sise-julgeoleku eest vastutav pintsak.

Kuid pole hullu, töö käib ja ümberpiiratud kindluse meeleolu on siiski jagatud väärtus, vaenulikest läänelikest vabaduste eeskõnelejatest või muudest looduskaitsjatest on enamasti õnnestunud vabaneda või vähemalt nad märgistada ühiskondlikus teadvuses kui «valgelindilised liberastid».

Väärikat vastast tuleb hoida

Töö ainuma tõsise välisvaenlasega ehk USA’ga on olnud edukas. Koosviibimise puhuks mundri halli ülikonna vastu vahetanud vana kindral pudistab lauale kõrbetolmu ja räägib vaikselt.

Olgu nende uus president kui tahes ennustamatu, on laias laastus kõik hästi. Väga kallis ja keeruline kahekäiguline operatsioon – sõttasekkumine Süürias – on andnud oodatud tulemuse: Moskva ja Washington otsustavad maailmas sõja ja rahu küsimusi.

Tõsi küll, muret teeb, et mingi veidra traditsiooni tõttu ei ole ameerika parlament presidendi kontrolli all. Sanktsioonid teevad küll muret, kuid pole hullu, neid saab ära kasutada venemaalaste konsolideerimiseks Juhi ümber. Tolmune kindral vaatab Portreed ja põgus omamehelik muie jookseb riivamisi üle huulte.

Kontrollitav kaos

Euroopa suunal tehtav töö on ilmselt keerulisim. Neid põrgulisi on ju nii palju erinevaid, räägib närvilise olekuga hall pintsak, mille kandja on ülejäänud koosviibijate hulgas kohatult noor, alles 50’ndates tegelane.

Mis kõige ebameeldivam: kui igaüks omaette on veel täiesti normaalselt mõjutatav, siis asi väljub kontrolli alt, kui nood eurooplased kokku kogunevad – siis hakkavad nad ajama jura mingitest väärtustest ja vastu täiesti jaburaid reegleid, mis piiravad Venemaa huve, alates energeetikast kuni panganduseni välja.

Närviline pintsak mudib näppude vahel e-vidinat ja teatab lõpetuseks, et kõik pole üldsegi lootusetu: üle-euroopastumine tõmbab ise käima vastased, kes on enamasti üsna lühikese süütenööriga. Kui me isegi ei saavuta võitu, siis segaduse külvamise võtteid ja vahendeid valdame me ju vabalt, vaatab noorelt hallinenud pintsak ühekorraga nii laua otsa kui Portree poole.

Oli hea aasta

Üksteise järel peetud lühikeste kõnede vahele tühjaksrüübatud raskepärased pudelid ja lagedakshaugatud vaagnad on muutnud pintsakud veidi elurõõmsamaks. Hõlma alt näidatakse üksteisele vargsi uusi ordeneid ja arutatakse vaevu huuli liigutades, kellel on pikem värvatute nimekiri.

Laua otsast kostab taas köhatus. Oli hea aasta. Kuid ei saa end lõdvaks lasta. Eelseisev aasta on otsustav. Nagu alati. Või veelgi enam, sest ees on valimised. Sõrm näitab Portree peale. Alluvad vahetavad pilke – kas tõesti oli Bossi hääles kuulda irooniat?

Pintsakud tõusevad ja valguvad ühte graniithallide seintega. Vaja ju kirjutada lauanaabri kohta uus lehekülg toimikusse, sest tema kirjutab ka. Ilma hirmkõrgete uste avanemiseta on ruum tühjaks jäänud. Portree silmaaukudes läigatab põgusalt taanduv valgus. Töö jätkub, seltsimehed!