Sirje Kiin: Eesti on heade kultuuririikide tipus

Sirje Kiin Foto: Erakogu

Eesti kui üks maailma parimaid kultuuririike võiks seista selle eest, et meie rikas kultuuripärand oleks maailmale tõepoolest ka kättesaadav, kirjutab kirjandusteadlane, Vabaerakonna liige Sirje Kiin.

Tahaks ikka lõpetada aastat heade uudistega ja selline rõõmus uudis on täiesti olemas: tänavuse rahvusvahelise heade riikide indeksi alusel oleme kultuurilise rikastamise poolest maailma parimad koos Belgia ja Hollandiga (Belgia 1., Holland 2., Eesti 3. koht). Kultuurilise panuse all mõistetakse ja mõõdetakse iga riigi loominguliste toodete ja teenuste eksporti, ajakirjandusvabadust, liikumisvabadust ja panust UNESCO organisatsiooni.

Heade riikide indeks mõõdab mitme näitaja abil seda, kuivõrd iga riik panustab üleilmsesse inimkonna heaolusse või millega ta seda võimalikult kahjustab, vastavalt maa suurusele või väiksusele. Indeksi arvutamisel kasutatakse nii ÜRO kui ka teiste rahvusvaheliste organisatsioonide andmeid ja kaalutakse nõnda võrreldes, kas riik on planeedile ja inimkonnale koormaks või loojaks või toimetab kusagil vahepeal, tehes nii kasu kui ka kahju.

Võrdluseks: 2014. aastal oli Eesti panuselt maailmakultuuri kuuendal kohal, üldjärjestuses aga 34. kohal, kaugel ees teistest Ida-Euroopa riikidest. Mullu olime kultuuripanuses 11. kohal, üldjärjestuses 39. kohal. Teised võrdluskategooriad lisaks kultuurile on: teadus ja tehnoloogia, rahvusvaheline rahu ja turvalisus, maailmakord, maakera ja kliima, riigi edenemine ja võrdsus ning tervis ja heaolu.

Eesti on tänavuses hääde riikide indeksis maailma 163 riigi hulgas senisest kõige kõrgemal, 28. kohal paljude teiste rahvusvaheliste panuste poolest: tervise ja heaolu panuses oleme 27. kohal, teaduse ja tehnoloogia panuses 36. kohal, õitsengu ja võrdsuse panuses 37. kohal. Viimane saavutus on eriti hämmastav hüpe paremuse poole, sest veel mullu olime õitsengu ja võrdsuse panuses täiesti tagumises rivis 129. kohal. Planeedi ja kliima hoidmises oleme 57. kohal, kuid maailmakorda panustamises 72. kohal ja rahvusvahelise rahu ja turvalisuse panuses 93. kohal, mis tundub küll kummaliselt kehv tulemus, arvestades meie aktiivset panust NATO missioonidesse ja eelarve kaheprotsendilise nõude täitmist. Samuti pole siin tõenäoliselt arvestatud meie meeste ja naiste silmapaistvat panust maailma küberturvalisuse arendamisse, mis ilmselt kuulub selles rehkenduses tehnoloogia panusesse.

Just jõulu eel tuli näiteks teade selle kohta, et Bostoni Globaalne Foorum autasustas Eesti Vabariigi ekspresidenti Toomas Hendrik Ilvest meie riigi eeskujuliku küberturvalisuse mudeli eest. See on vaid üks paljudest tunnustustest, mis Eesti riik on saanud maailma küberturvalisuse eest seismisel. Ajal, mil tuleviku konfliktid ja sõjad tõotavadki tulla pigem kübermaailma vahenditega kui tankide-püssidega, oleme siingi sõna otseses mõttes demokraatliku maailma eesliinil.

Taoline heade-halbade riikide võrdlemine on suhteline, sõltudes metoodikast ning algandmete vettpidavusest, kuid üldise pildi nii rohkete andmete võrdlemine siiski annab. Kui üks pisike riik on kultuuripanuse ja ka küberturvalisuse arendamise poolest maailma riikide hulgas püsivalt ning veenvalt eesotsas, siis võiksime seda ka ise vääriliselt hinnata ja arutleda, kuidas oma tõelist potentsiaali veelgi paremini hoida ja toetada.

Ehkki Eesti riik on viimastel aastatel pisut suurendanud kultuuri ekspordile suunatud raha, pole Eesti kultuuri rahastamine tervikuna, st kultuuri osakaal riigieelarves sugugi mitte kasvanud, mis tähendab, et eksport on tulnud pigem teiste, Eesti-siseste kultuuritegevuste arvelt. Kultuur pole paraku olnud meie valitsuste prioriteet, pigem on see viimaste valdkondade hulgas.

Eesti loojad on harjunud üliväikeste honoraridega, sellega, et näitustele ja raamatutele tuleb tihtilugu ise peale maksta. Raamatukogude laenutustasud on sümboolsed. Suur osa eesti kultuurist sünnib tänini puhtast missioonitundest, õhust ja armastusest. Moodsa loomemajanduse loosungiga nõutakse, et kunst peab end ise ära tasuma, mis on aga niivõrd väikesel turul praktiliselt võimatu. Isegi viljakaim, rahvusvaheliselt pärjatud eesti kirjanik Andrus Kivirähk ei elaks ära oma menukaist näidendeist ega romaanidest, vaid ta teenib igapäevast leiba ajalehekolumnistina. Tõsi, meil saavad nüüd viis kirjanikku ja viis kunstnikku n-ö riigipalka, järgmisel aastal lisanduvad veel kolm kirjaniku- ja kolm kunstnikupalka, aga see on vaid tilgake meres.

Äsja toimunud haldusreform on samuti jätnud kohaliku kultuuri vaeslapse ossa või hallile eikellegimaale: «Sõna «kultuur» esineb haldusreformi eelnõus, selle seletuskirjas ja ekspertide hinnangutes vaid mõnel harval korral ja suurt kultuurikulude osakaalu eelarves käsitletakse pigem probleemina.» (Ott Karulin. No teeme siis poolgi rehkendust. Sirp 20.05.2017). Kohalik kultuurielu on aga just taimelava, kust kultuuritipud saavad sündida. Kõrgharidusega kultuuritöötajate palgad tõusevad küll järgmisel aastal viiendiku võrra, kuid kultuuritöötajad ongi olnud aastaid niivõrd alarahastatud, riigi keskmise palgani plaanitakse jõuda alles aastaks 2020.

2018. aastal valmib Arvo Pärdi keskuse uus hoone ning alustatakse Tallinna Linnateatri uue hoone projekteerimist, kuid innukas betoonivalamine ei tohiks asendada investeerimist kultuuri loojatesse. 2018. aastal toimuval Londoni raamatumessil on Eesti koos Läti ja Leeduga peakülaliseks, loodame, et seda suursündmust aitab Eesti riik vääriliselt rahastada. Samuti osaleb Eesti 2018. aastal Veneetsia arhitektuuribiennaalil ning kasvatab tublisti filmitootmise rahastamist seoses Eesti Vabariigi 100. sünniaastapäevaga.

Märkimisväärne saavutus on meie kultuuripärandi digitaliseerimine ja säilitamine. Nimelt on Eesti alates 2017. aastast maailmas esimene riik, kus hakkas kehtima nn säilituseksemplari seadus, mis kohustab koguma ja säilitama kõiki väljaandeid ka digitaalselt. Seeläbi on loodud alus maailma parimale kultuuripärandi digiarhiivile. Juba praegu saab peaaegu kõiki eesti lehti ja ajakirju netis lugeda, osa tasuta, osa tasuliselt, kuid eesti ajakirjanduse arhiivivaramu on vabalt netis loetav. E-raamatuidki saab nüüd Tallinna keskraamatukogust laenutada (vt ELLU), ei pea alati ostma.

Ometi selgub, et meil kehtivad seadused ei toeta eesti keeles lugemist, seega ka haridust ja kultuuri, kirjutas Triinu Seppam, Tallinna Keskraamatukogu teenindusdirektor (Eesti võiks e-raamatute laenutamises haarata ohjad. Sirp 22.04.2016): «Oleme uhked selle üle, et Eestit tuntakse maailmas kui e-riiki. Samuti räägime üha enam sellest, et väikses Eestis peavad kõigil olema võrdsed võimalused ennast arendada. Nii võikski siis Eesti võtta ohjad enda kätte ning seista Euroopa Liidus selle eest, et e-raamatud oleksid raamatukogude kaudu kõigile elanikele kättesaadavad. Kivirähki raamatut «Mees, kes teadis ussisõnu» peavad saama eesti keeles lugeda kõik, ka need, kes ei jaksa selle eest maksta.»

Eesti kui üks maailma parimaid kultuuririike võiks seista selle eest, et meie rikas kultuuripärand oleks maailmale tõepoolest ka kättesaadav.