Juhtkiri: olgu meil spordist rõõmu, mitte viha

Gerd Kanter kettaheiteringis. Foto: Reuters/ScanPix

Eile õhtul kuulutati pidulikult välja tänavused spordiaasta tähed ning kõik võisid seda vaadata Kanal 2 ja Postimehe otseülekandest. See aasta oli vaieldamatult edukas. Eesti sportlased saavutasid häid tulemusi mitmel rindel ja püsivalt läbi aasta.

Olgu meil spordist eelkõige rõõmu. Nii end ise liigutades kui kaasmaalastest sportlaste elule ja etendustele kaasa elades. Olgu meil sellest aastast meeles seegi, et au ja aususeta tippspordis jääb rõõm medalist üürikeseks nii sportlasele endale kui ta võidust joobunud rahvale.

Tundkem rõõmu uutest ja ka traditsioonilistest aladest ning neist inimestest, meie kaasmaalastest, kes on tahtnud pingutada. Elagem mõnuga kaasa sellele, kui läheb hästi, selmet telepurgi ees küüsi närides kurjalt kiruda neid, kes läksid julgelt proovima, aga seekord ei tulnudki tagasi medalikuhja ja karikakoormaga.

Nii imelik kui see ka ei tundu, ent tegelikult ei muutu ükski televaataja sellest halvemaks inimeseks, kui sportlane X või Y juhtumisi ei saagi oodatud kohta. Sellest ei muutu kuidagi halvemaks ka Eesti – ei me riik, rahvas ega mullapind. Rõõmul ausast edust ja selle poole rühkimise lugudest võib aga kestvat võluväge olla küll.

Meie tipud on meeldivalt eripalgelised nii spordialade valiku mõttes kui isiksustena. Kõigi nende suutlikkus konkureerida maailma tipus kinnitab ammendavalt, et ahastavad karjed, justkui ähvardaks Eesti tippsporti rahapuuduse tõttu surm, on ebaadekvaatsed.

Ei ole mingit põhjust võtta eeskuju väärtushinnangutest, mille järgi riigi ülesanne on toota medaleid. See peaks olema üks selle aasta suurtest õppetundidest. Maailma tippspordis on doping aktuaalne teema ja see pole jätnud puutumata ka Eestit.

Dopingule tuleb öelda jäigalt ja järjekindlalt «ei» sõnade ja tegudega. Ilma võimupoliitilise keerutamiseta. Tõstame siinkohal esile Gerd Kanteri sõnu: «Nii enda kui ka tuhandete teiste olümpiavõitjate näitel mina võin kinnitada, et sporti on võimalik teha ausalt. Teatavate riikide puhul on probleem ideoloogias. Elatakse 1980ndates ja see dopinguideoloogia on nii tugevalt sees ja seda on raske välja juurida. Aga jää hakkab murenema.»

Ei ole vaja suurendada «riiklikku tellimust» tippspordile. Eestis on küllaga valdkondi, kuhu maksumaksja raha paigutamine on mõistlikum kui püüd üles ehitada nõukogude stiilis medalivabrikuid. Nende hulgas kergliiklusteed, kõigile avatud spordirajad, hästi läbimõeldud igapäevase liikumisharjumuse kujundamine ja hoidmine lasteaedades ja koolides jne.

Tippsporti suhtumine muutub aga Eestiski üha enam meeldivalt põhjamaiseks, ühiskonna loomulikuks, mitte sunnitud osaks. Andekad ja töökad sportlased leiavad toe erasektorist, et võistelda kaasaelajate rõõmuks (mitte vihastamiseks).