Ühel aastalõpupeol kuulsin klaasi tõstetavat naisteadlaste terviseks. Viimastele see ülearu ei meeldinud. Võinuks nende pisukese meelepaha üle itsitada, kui poleks toostilausujat mõne aja pärast kuulnud pajatamas mõistulugu meriseast, kel teadupärast pole suuremat pistmist ei mere ega seaga.
Sestap tuleb tõdeda, et küllap pole päris aluseta mure, et soo märkimine/rõhutamine võib mõnikord olla irooniline, ehk stigmatiseerivgi. Rõhutan: võib olla, mitte ei pruugi, sest olen minagi tähele pannud ettepanekuid (nais)soo esiletõstu ja vastavate keeleliste võimaluste kasutamist piirata, ja mulle ei meeldi see mitte üks põrm.
Et nais-sõnadega seotud võimalikest hoiakutest pisukest aimu saada, heitsin pilgu eesti keele korpusse, mis sisaldab nüüd juba üle miljardi sõnakasutusjuhu, ja vaatasin, milliste sõnade puhul nais-liitsõnaesiosis tänapäeva eesti keeles sagedamini esineb. Arvesse võtsin ainult sõnad, mille puhul nais- ärajätul jääb alles täistähenduslik sõna. Niisiis, esikümme on järgmine: naiskodukaitse, naiskodukaitsja, naisnäitleja, naissportlane, naistöötaja, naispoliitik, naisorganisatsioon, naissuguhormoon, naismängija, naisansambel.
Natuke spekuleerida võib selle rea puhul küll. Naiskodukaitse on riigikaitsesse panustav naisorganisatsioon. (Mees)kodukaitse-nimeline ühendus on oma tegevuse lõpetanud juba mõniteist aastat tagasi, aga huvitav on, et see pole kaasa toonud nais- komponendi keelelise kasutuse lahjenemist vähemasti naiskodukaitse koduleheküljel. On kiusatus arvata, et n-ö traditsioonilisel meeste alal liikudes peavad naised ise ja omavahel väga vajalikuks rõhutada, et tegemist on naistega, mitte lihtsalt kodukaitsjatega. Päris huvitav, miks see nii on.
Naisnäitlejatest olen mõelnud varemgi seoses Oscarite ja muude filmi- ja teatrimaailma preemiatega. On justkui iseenesest mõistetav, et nais- ja meesnäitlejaid tunnustatakse eraldi kategooriates, kusjuures ei saa lahti tundest, et meesnäitleja kategooria on olulisem: ikka kuulutatakse enne välja naised, siis mehed, ja see pole naiste viisakusest ettepoole lubamine. Hea tahtmise korral võib siin gradatsioonilist vahettegemist täheldada küll: päädib ju võitjate väljakuulutamine kõige tähtsama auhinnaga. Vähemasti Eestis, kus kõike on nii vähe, oleks tunnustus «aasta parim näitleja» ehk päris austusväärne ja sisukas tiitel.
Naissuguhormooni puhul julgen arvata üksnes sisulist vajadust sugusid eristada, et jutul üldse mõtet oleks; naistöötaja ja naispoliitikuga on asi keerulisem: äkki ongi soo väljatoomisel siin teinekord mängus varjatud mõtteid, olgu siis negatiivselt või positiivselt diskrimineerivaid.
Nais-sõnade esikümme jätab hinnangulisuse koha pealt otsad lahti. Õnneks sunnib tähejärjend «nais» veel otsima mõtet, mida sõnad kannavad, ja otsustama, mida sulle õigupoolest on öelda tahetud.