Aare Tark

FOTO: Erakogu

Loodus pole meid maast voolava rahaga õnnistanud ning alasti tõde on karm: lihtne ja tõhus majanduskeskkond on Eesti ainus päris ressurss. Kuigi erosioon närib armutult mõlemat, kaitseme Aegna randa aeglase ärauhtumise eest palju agaramalt kui meie ainsat konkurentsieelist.

Seestpoolt vaadates võib mõiste «lihtne ettevõtluskeskkond» oma enesestmõistetavuses kergesti nii abstraktseks muutuda, et ei tähenda enam peaaegu midagi. Ning siis on juba lihtne – iga kord siiralt head soovides – seda abstraktset lihtsust väikeste, peaaegu märkamatute tükikestena laiali tassida.

Kuid väljastpoolt vaadatakse meid teise pilguga, külmalt kalkuleerides ja ilma romantilise enesemüüdi roosade prillideta. Seal nähakse ressurssi, mille üle pärismaalased küll piiritult uhked, kuid mis iga aastaga erineb üha vähem naabrite pakutavast.

Meie tööjõud pole enam silmatorkavalt odav ega veel silmatorkavalt haritud. Asukoht on ühtviisi niru nii majanduslikul kui poliitilisel kaardil. Maast ei voola naftat ega pudene kulda. Isegi meie ühendus Euroopa pealinnadega jätab soovida. Väljakutsetest meil puudust ei tule.

Lihtne, kiire ja tõhus keskkond äri tegemiseks on väga kõva argument. Lihtne ettevõtluse alustamine, lihtne maksukeskkond, lihtne õigusruum, lihtsad töösuhted, lihtne riigiga suhtlemine ja tõhus kohtusüsteem on komplekt, millest ei unista üksnes Kolmanda Maailma, vaid ka enamiku Euroopa Liidu riikide ettevõtjad.

Seetõttu peame oma ainsa ressursiga ümber käima nii nagu hinnalise taastuva loodusvaraga: mitte laastama, mitte peitu viima, vaid heaperemehelikult hoides ja kasutades võtma temast maksimumi praeguste ja järgmiste põlvkondade hüvanguks.

Eraisiku 6000 maksuastet ei sündinud pahadest kavatsustest. Maksuametniku kõhutunde järgi kusagile kümne ja saja tuhande euro vahele määratav kohustuslik tagatisraha kütusefirmadele ei sündinud pahadest kavatsustest.

Nurjatus polnud seadusandja eesmärk, kui koos uue tulumaksuvaba miinimumiga seadustati kui möödaminnes ka töötaja maksusaladuse avaldamine tööandjale. Üle 1000-euroste arvete deklareerimiskohustus või sund ühendada laosüsteemid oma kulul maksuameti süsteemi, et viimane saaks sind reaalajas kontrollida, ei sündinud pahatahtlikkusest. Need kõik sündisid konkreetse ja pakilise probleemi lahendamiseks.

Ent ükski neist ei sobi hea õigusloome ega lihtsa majanduskeskkonnaga. Eraldi võetuna on seadusandjal igaühele neist hea ja veenev selgitus. Nende madalaim ühisnimetaja teeb aga murelikuks: need sündisid, parandamaks konkreetset detaili põhimõtteliste väärtuste hinnaga. Need on vaid valitud näited lähikuudest, kuid koos moodustavad nad juba piraka õõnsuse meie ainsas päris ressursis, lihtsas majanduskeskkonnas.

Taasiseseisvunud Eesti on saavutanud ja suurejooneliselt ületanud pea kõik 1991. aastal vähegi realistlikuks peetud eesmärgid. Meie poliitilised suurülesanded täitusid 2004. aastal. Viimane suur majanduslik eesmärk täitus 2011. aastal, kui liitusime euroalaga. Järgmine peatükk Eesti ühiskonna ja majanduse arengus kestab kohe juba seitsmendat aastat, aga sel peatükil pole ikka veel pealkirja. Peatükki «Vaikselt tiksume siin» me oma edulooraamatusse ju ei tahaks?

Päevapoliitiliselt on mõistetav, miks niikaua, kui kuskilt väga ei valuta, pole mõistlik suuri ümberkorraldusi teha. Kuid illusioon, et ühiskond ja majandus on valmis, on ränk ja ohtlik enesepettus.

Esiteks viib see meid mõtestamata peenhäälestamise lõksu ning kaotab silmist põhimõttelised väärtused, mille tagajärjel uuristame kübeme haaval õõnsaks meie ainsa päris konkurentsieelise.

Ning teiseks, see on lihtlabane vale. Sest kuigi praegu, taastuva majanduskasvu paistel tunneb enamik ühiskonnast end päris hästi, oleme juba ühe jalaga demograafilises süvikus ning mõlema jalaga keskmise sissetuleku lõksus. Lähikümnendite väljakutsed Eesti ühiskonna ees on suured ja põhimõttelised. Kasvõi tulevaste põlvkondade nimel pole meil õigust petta end unejutuga valmis saanud riigist.

Põhimõttelisi valikuid Eesti ühiskonna ees on kogunenud rohkemgi kui üksnes majanduslikud. Riigikogu valimised on pisut enam kui aasta pärast. Viimase 25 aasta jooksul pole olnud õigemat hetke küsida valijailt mandaat suurte ja põhimõtteliste arengusuundade ja väärtusotsuste langetamiseks. Sellega hakkamasaamine kujuneb praeguse poliitilise eliidi olulisimaks küpsuseksamiks.

Ning üksnes siis, kui suudame kõrgeimal tasandil kokku leppida, et käsitleme lihtsat ja head majanduskeskkonda strateegilise ressursina, suudame seda kaitsta märkamatu, kuid kindla ärauhtumise eest.