Pildil Andres Kasekamp.

FOTO: KRISTJAN TEEDEMA/PM/SCANPIX BALTICS

Toronto ülikooli professor Andres Kasekamp teeb ülevaate välispoliitika-aastast.

Välispoliitika aasta möödus uue Ameerika presidendi Donald Trumpi varjus. Üliriik, mis on olnud Teisest maailmasõjast alates maailmakorra alustala, hakkas tagasi tõmbuma enda võetud kohustustest. Seljakeeramine maailmale ja sissepoole pööramine on tekitanud rahvusvahelistes suhetes ebakindlust. 2017 võib minna ajalukku aastana, mil Ameerika loobus maailma juhtriigi rollist.

Trumpi maailmavaade on tehingupõhine, kus üks osapool on võitja ja teine kaotaja ning huvid on olulisemad kui väärtused. Ta eelistab kahepoolseid suhteid ja põlgab multilateraalseid suhteid, millele on rajatud kehtiv maailmakord. Talle meeldib olla ennustamatu, et hoida vaenlased teadmatuses, ent paljuski tuleb see läbimõeldud strateegia puudumisest.

Vastupidiselt ennustustele, mees, kes valetamisega võitis, asus täitma oma valimislubadusi. Trump suurendab kaitsekulutusi ja samas kärbib diplomaatide ridu. Ta tõmbus tagasi Vaikse ookeani vabakaubanduse leppest (TTP) ja ähvardab teha sama Põhja-Ameerika vabakaubanduse leppega (NAFTA). Ameerika ütles lahti raskesti saavutatud Pariisi kliimaleppest. Aasta lõpus oli ilmekalt näha, kuidas Ühendriigid on ennast isolatsiooni mänginud seoses hääletusega ÜROs, kus tauniti Jerusalemma Iisraeli pealinnaks nimetamist.

Enneolematu on praegune uurimine välisriigi sekkumisest Ühendriikide presidendivalimistesse. Olukord Venemaaga on ülimalt veider. Trump kritiseerib NATOt ja soovib parandada suhteid Putiniga, aga tema valitsus on astunud vastupidiseid samme, k.a suurendanud kaitseinvesteeringuid Balti riikidesse. Sõnad ja teod ei lähe kokku. Kummaline on näidata suuremat lugupidamist vaenlaste kui liitlaste vastu – võrrelge Trumpi kehakeelt, kui ta kohtus Merkeliga ja kui kohtus Putiniga.

Kõige ohtlikuma väljakutse Ameerikale ja maailmarahule on esitanud Põhja-Korea noor liider, kes sihikindlalt arendab tuumalõhkpeadega rakette. Trumpi krõbedad sõnad pole suutnud kuidagi ohjeldada Kim Jong-uni.

Maailma suurim pingetekolle asub endiselt Lähis-Idas. Niinimetatud Islamiriik kaotas kontrolli territooriumi üle Süürias ja Iraagis, see-eest korraldasid nende jüngrid enam terrorirünnakuid lääneriikides. Süüria hirmuvalitseja Bashar Al-Assad hakkab pikale veninud kodusõjas võitu saavutama Venemaa sõjalise sekkumise tõttu. Samas piirkonnas käib ka vähem tähelepanu saanud verine kodusõda Jeemenis, kus Saudi Araabia ja Iraan võitlevad mõjuvõimu nimel.

Türgis toimus riigipöördekatse, mida president Erdoğan kohe vastaste vahistamiseks ja sõnavabaduse piiramiseks ära kasutas. Õrritades Euroopat ja NATOt, lähenes Erdoğan üha enam Putinile.

Aasias jätkus Hiina tõus, kes täidab USAst jäänud tühimiku. President Xi Jinping koondab oma kätesse üha enam võimu ja tugevdab Hiina mõju maailmas. Hämmastav on kuulda Hiinat vabakaubanduse eestkõnelejana.

Aasta ei möödunud kahjuks ilma etnilise puhastuseta, seekord Aasias – rohingjade vähemus peksti julmalt kodumaalt Myanmarist välja. Nobeli rahuauhinna laureaadi Aung Suu Kyi, kes juhib üleminekut demokraatiale, maine on verega määrdunud.

Euroopa poliitikas oli aasta märksõna populism. Kuigi populistlikud erakonnad tungisid peale, pääses vaid Austrias paremäärmuslik ja Venemaa suhtes sõbralik Vabaduspartei valitsusesse. Euroopa pealinnades hingati kergendatult, kui edumeelne noor üksiküritaja Emmanuel Macron valiti Prantsusmaa presidendiks. Saksamaa valimised võitis taas Merkel, aga kehvema tulemusega kui varem, sest hulk hääli läks paremäärmuslikule erakonnale AfD. Uue koalitsiooni moodustamise läbirääkimised luhtusid. Harjumuspärane kuvand Merkeli juhitud Saksamaast kui Euroopa stabiilsuse kantsist lõi kõikuma.

Euroopa Komisjon alustas esimest korda menetlust liikmesriikide vastu, kes eiravad õigusriigi põhimõtteid, kui Poola valitsus piiras kohtuvõimu sõltumatust. Meil on seda eriti kahju pealt vaadata, sest Poola on Eesti üks lähemaid liitlasi ja läänes on tavaks üldistada Poola alusel kogu Kesk- ja Ida-Euroopat.

Kataloonia iseseisvuse rahvahääletust oktoobris ja sellele järgnenud vastasseisu Hispaania keskvõimuga jälgiti suure huviga. Paljud eestlased tundsid kaasa väikese rahvuse püüdlustele, aga peale jäi vajadus hoida häid suhteid liitlasriigiga.

Aasta ebaõnnestumine oli Briti peaministri Theresa May otsus korraldada ennetähtaegsed valimised enda mandaadi tugevdamiseks, ent tulemus hoopis nõrgendas tema autoriteeti. Sellega lükkus edasi Brexiti läbirääkimiste algus, mis on nüüdseks läbinud vaid esimese etapi. Brittidel puudub siiani selgus, millist vahekorda ELiga pärast lahkumist tahetakse. Halenaljakas oli vaadata, kuidas Briti valitsus mängis ennast nurka Põhja-Iirimaa piiri küsimuses, milles endine asumaa dikteeris tingimused.

Venemaa president Putin jätkas kruvide kinnikeeramist kodumaal. Väliselt jättis ta mulje endast kui maailma mõjuvõimsaimast liidrist, kes sekkus edukalt Süüria siseasjadesse, Ühendriikide presidendi valimistesse ja mujalegi. Venemaa varjatud sõjategevus Ukrainas kestab, aga Ukrainat pole suudetud halvata ning Euroopa Liit pikendas sanktsioone Venemaa vastu. Meie piirkonnas oli Venemaa hiiglaslik sõjaväeõppus Zapad muljet avaldavaks jõudemonstratsiooniks NATO vastu.

Eesti sai tänu Euroopa Liidu Nõukogu eesistumisele Euroopa arengutes ja ELi suhtluses ülejäänud maailmaga kaasa rääkida suuremal määral kui kunagi varem. Teine oluline ja pikaajalisema mõjuga sündmus Eestile oli NATO üksuste paigutamine Balti riikidesse. Paradoksaalselt on meie julgeolek kindlam kui iial varem, isegi kui väliskeskkond on ebakindlam.