Tõnis Oja: hüvasti, inflatsioon! (18)

Tõnis Oja
, majandusajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõnis Oja.
Tõnis Oja. Foto: Postimees

Kas meid ootab ees pikk deflatsiooni- või vähemalt väga madala inflatsiooniperiood? küsib majandusajakirjanik Tõnis Oja.

Kuu aja pärast ametist lahkuv USA keskpanga (Föderaalreservi) president Janet Yellen tunnistas novembris, et tingimustes, kus majandus kasvab ja olukord tööjõuturul üha paraneb, on endiselt madal inflatsioon tema jaoks müstika ja ta ei saa aru, miks see nii on.

Inflatsiooniga on Föderaalreserv (lühendatult Fed) hädas olnud juba mitu aastat. New Yorgi ülikoolis esinedes kommenteeris Yellen aastate 2014–2016 inflatsiooniarve, mis jäid madalamaks, kui keskpank ootas, kuid möödapanemine oli selgitatav pikaks veninud kõrge tööpuudusperioodiga, naftahindade languse ja dollari järsu tugevnemisega.

«Igal aastal oli inflatsioon madalam, kui oleksime tahtnud, aga see ei olnud üllatav. 2017. aasta oli üllatav,» tunnistas Yellen.

Ka siin pool Atlandi ookeani on inflatsioon madalam kui oodatud. Pärast aastaid kestnud Euroopa Keskpanga (EKP) varaostuprogrammi ehk rahatrükki on eurotsooni majandus ilusasti kosuma hakanud ja praegune kasv on kümne aasta kiireim. Ka tööpuudus langeb kenasti.

Oma värskeimas, detsembri keskel avaldatud prognoosis, tõstis EKP selle aasta majanduskasvu prognoosi 0,2 protsendipunkti võrra, 2,4 ja järgmise aasta prognoosi koguni 0,5 protsendipunkti võrra, 2,3 protsendini.

Iga majandusõpik ütleb, et kiire majanduskasvuga peaks kaasnema ka hinnatõusu kiirenemine ja intressimäärade tõus, aga võta näpust: Mario Draghi juhitav keskpank prognoosib madalat inflatsiooni ning väga madalat intressitaset veel aastateks.

Optimistlikest kasvuprognoosidest hoolimata jätkab keskpank varaostuprogrammi ehk rahatrükki, tõsi, väiksemas mahus, 30 miljardit eurot kuus, vähemalt järgmise aasta septembrini ja Draghi on korduvalt toonitanud, et vajadusel rahatrüki mahtu suurendatakse.

Kui järele mõelda, siis on inflatsiooniga midagi lahti vähemalt finantskriisist saadik ja võib-olla isegi kauemgi veel.

Peaaegu kümme aastat tagasi puhkenud finantskriisi ajal, mil kapitaliturud hangusid,  hakkasid suurte riikide keskpangad pakkuma turgudele likviidsust rahatrükiga. Kui enne finantskriisi oli Fedi bilansimaht stabiilselt 700–800 miljardit dollarit, siis 2009. aasta märtsiks, kui finantsturud olid kriisiaegses põhjas, oli keskpanga bilansis kinnisvaratagatisega võlakirju ja USA riigivõlakirju kokku 1,75 triljoni väärtuses. 2010. aasta suveks oli nende maht paisunud 2,1 triljoni dollarini.

Ehkki Föderaalreservi toonane juht Ben Bernanke oli koos toonase rahandusministri Henry (Hank) Paulsoni ja New Yorgi Föderaalreservi juhi Timothy Geithneriga, kellest hiljem sai president Barack Obama kabineti rahandusminister, riigi (tegelikult kogu maailma) finantskriisist ilusasti välja toonud, vallandus rahatrüki pärast suur kriitika.

Ehkki kriitikud ei pakkunud rahatrüki asemele mingit alternatiivi, ennustasid nad, et massiivne rahatrükk toob kaasa super- või isegi hüperinflatsiooni ja dollari nõrgenemise väärtusetuteks lepalehtedeks.

Mitte midagi niisugust siiski ei toimunud. Dollar küll nõrgenes, aga kaugeltki mitte liiga dramaatiliselt, ent inflatsioon, eriti nn alusinflatsioon, mille arvutamisel jäetakse välja kütuste ja toiduhinnad, jäi väga madalaks.

Kuna keskpankade rahapoliitika eesmärk on mõõdukas inflatsioon (veidi alla kahe protsendi aastas), aga seda polnud pärast suurema kriisi möödumist saabunud stabiilsust ikkagi saavutatud ning ka tööpuudus Ameerika Ühendriikides oli suur (Föderaalreserv peab monetaarpoliitika kujundamisel arvestama peale inflatsiooni ka tööpuudust), alustas Fed 2010. aasta sügisel uut rahatrükivooru ning see kestis viis aastat.

Jällegi, kas tänu või vaatamata rahatrükile, hakkas tööpuudus Ühendriikides ilusasti langema, aga hinnad ei tahtnud mitte kuidagi tõusta ja seda tänaseni. Taas hoiatasid kriitikud kiire inflatsiooni ja dollari väärtuse langemise eest olematusse. Esialgu tunduski, et kriitikutel on õigus: varahinnad hakkasid kiiresti tõusma ning eriti märkimisväärne oli kümnendi alguses toormehindade tõus. Puuvilla hind tõusis 2011. aasta alguses tasemele, mida polnud nähtud USA kodusõja ajast saadik, naftabarrel maksis taas üle 100 ning analüütikud hakkasid rääkima 200 dollarist. Kuld tegi kõigi aegade tippe.

Nüüdseks on toormehinnad vahepeal tagasi tõmbunud, nafta hind kukkus kolm aastat tagasi päris kokku, aga aktsiaturud ja mitmes piirkonnas kinnisvarahinnad teevad uusi rekordeid. Hindade tõus on jäänud vaid finantsturgudele, nn pärismajanduses on hinnad endiselt stagneerunud.

Euroopa Keskpank on olnud Föderaalreservist paari aastaga maas, aga rahatrükist ei pääsenud ka eurotsoon ja samuti pole see soovitud tulemust andnud. Minu küsimusele, kas eurotsooni majandusel on hakanud paremini minema QE (quantitative easing ehk rahatrükk) tõttu või sellest hoolimata, vastas Mario Draghi juunis Tallinnas EKP nõukogu koosoleku järel pressikonverentsil: «QE tõttu.»

«QE on toetanud majanduse taastumist,» toonitas Draghi ning tõi näiteks terve hulga majandusnäitajaid, mis on viimasel ajal näidanud paranemise märke või kerkinud rekordtasemele. «Viimase kolme ja poole aastaga on eurotsoonis loodud viis miljonit uut töökohta,» tõi ta konkreetse näite.

Majandust on rahatrükk elavdanud, aga mõõduka inflatsiooni hoidmist, mis on EKP rahapoliitika põhiülesanne, pole suudetud saavutada.

Nagu öeldud, oli suurriikide rahatrüki peamine eesmärk inflatsiooni stimuleerimine ja deflatsiooni ärahoidmine. Föderaalreservi eelmine president Ben Barnanke uuris oma akadeemilise karjääri ajal Suurt Depressiooni ning sidus selle kestvuse hindade langusega.

«Kestev deflatsioon võib olla tänapäeva majandusele väga destruktiivne ja sellele tuleb väga tugevasti vastu seista,» toonitas Bernanke 2002. aastal peetud kõnes ehk ammu enne keskpanga juhi ametisse astumist.

Hoiatav näide on Jaapan, kus hinnad on paigal seisnud või langenud üle 25 aasta ning sama kaua on maailma suuruselt kolmas majandus olnud tardunud.

Tšehhi majandusteadlane Pavel Ryska kirjutas samas suvel, et deflatsiooni negatiivse mõju kohta majandusele on küll palju argumente, aga vähe empiirilisi tõendeid ja enamik viiteid neile käivadki vaid Suure Depressiooni kohta.

On vähemalt üks periood, kus oli kestev deflatsioon, aga majandus samal ajal õitses – see oli 19. sajandi  teisel poolel Ameerika Ühendriikides, kus 1867–1897, mida nimetatakse ka Suureks Deflatsiooniks, langesid hinnad kokku üle viiekümne protsendi. Tuntud finantsajakirjanik ja -kirjanik Roger Lowenstein kirjutab Föderaalreservi loomist käsitlevas raamatus «America’s Bank», et kui rahvasaadik Carter Glass, kes oli üks võtmeisik nii Föderaalreservi loomisel 1913. aastal kui ka hiljem pangandust reguleerinud Glass-Seagali seaduse kehtestamisel, oli üheksa-aastane (4. jaanuaril on tema 160. sünniaastapäev) maksis buššel talinisu (buššel võrdub 35,2 liitriga) 2,84 dollarit, siis 30 aastat hiljem vaid 90 senti.

Ühendriikide majandus samal ajal õitses. Samal perioodil, mil hinnad langesid keskmiselt 2,9 protsenti aastas, oli keskmine aastane majanduskasv tervelt 4,6 protsenti. Sellist hindade langust nimetatakse heaks või healoomuliseks deflatsiooniks.

Suur Deflatsioon oli nn esimese tööstusrevolutsiooni ajal või alguses, mil toimus massiivne produktiivsuse tõus, tänu millele toimus üleminek põllumajanduslikult ühiskonnalt tööstuslikule. Tekkisid uued majandusharud, nagu masinatööstus, raudteetransport. Transpordis ja põllumajanduses asendusid hobused, muulad ja härjad auruvedurite, laevade ja traktoritega. Kasutama hakati elektrienergiat ja telegraafi. Revolutsioon toimus ka materjalitööstuses – tekkis terasetööstus.

Kõik see tegi kogu majanduse tõhusamaks ning toorained ja tooted odavamaks.

Kui nüüd mõelda, kas praegu ei toimu midagi samalaadset?

Kolm-neli aastakümmet tagasi, mil praegune infotehnoloogiline revolutsioon alguse sai, on muutmas tööd kvalitatiivsemaks, efektiivsemaks ja odavamaks. Revolutsiooni algstaadium oli eelkõige ettevõtjatekeskne, mis tähendas uutele toodetele kõrgeid marginaale, siis mulle tundub, et praegune infotehnoloogiline revolutsioon, digiteerumine ja tehisintellekti pealetung on paljuski suunatud pigem tarbijatele, mis viib toodete ja teenuste hinnad alla ning surub alla ka inflatsiooni.

Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Esimesed mobiiltelefonid, arvutid ja tarkvaraprogrammid olid algul väga kallid ja kättesaadavad vaid vähestele. Hiljem muutusid need suhteliselt odavamaks ning massitarbekaubaks. Varasemate aastakümnete üks väheseid tarbijakeskseid ettevõtteid oli ja on odavkaubamaja Wal-Mart ning viimase infotehnoloogiaettevõtetest ühe vähese erandina internetikaubamaja Amazon, kes pakkusid oma kaupa odavate hindadega. Apple’i aktsionärina olen ma õnnelik, et iPhone X maksab üle tuhande euro, aga tarbijad nii õnnelikud enam ei ole.

Viimastel aastatel on toimunud suur nihe. Sõidujagamisettevõte Uber, majutuskohtade turg Airbnb, finantstehnoloogiaettevõte Transferwise ja paljud-paljud teised nendetaolised on suunatud teenuste odavnemisele. Tõsi, esialgu põletavad küll investorite raha, aga seda tarbijate hüvanguks ja arvatavasti siiski mitte igavesti.

Kui vaadata tulevikku, siis tehisintellekti arenedes alanevad toodete ja teenuste hinnad veel.

«Kui sul on mingi ettevõte ja seal mingid protsessid, siis kumma kallale lähed sa enne, kas 50 eurot või dollarit tunnis saava sinikrae või 1000 dollarit tunnis saava juristi kallale?» selgitas Swedbank Eesti juht Robert Kitt Postimehe aastalõpuintervjuus tehisintellekti mõju töökohtadele. Tehisintellekt hakkab peagi alandama kõige kallimate – advokaatide, kirurgide, investeerimispankurite – teenuste hindu.

Ja siit minu küsimus: kas ei oota meid ees pikk deflatsiooni- või vähemalt väga madala inflatsiooni periood, nagu oli 19. sajandi teise poole Ameerikas? Arvan, et see on üsna tõenäoline ja ees ootab meid kestev stabiilsete või isegi langevate hindade periood.

Kommentaarid (18)
Copy
Tagasi üles