Tiit Toomsalu: tõdede paljususest ja ajastulisusest

Tiit Toomsalu.

FOTO: Toomas Huik.

Sajandivahetusel Eesti põlvkondlikus komberuumis objektiivse tõe asendumine emotsioonipõhise «rahvustõega», selle konflikt tõdede paljususel tugineva lääneliku tõekäsitlusega tekitab segadust avalikes arusaamades. Ausalt tuleks tunnistada tõdede ajastulisust (põlvkondlikkust), käsitleda neid võrdväärsetena, kirjutab vasakpoolne mõtleja Tiit Toomsalu.

Tõde ning püüdlus tõe poole on inimkonna üks iidsemaid ja loomuomasemaid vaimseid instinkte, tõsi küll nii ajastuliselt, isikuliselt kui ka tõlgenduslikult erinevalt mõistetud.

Küsimus «mis on tõde?» on «niisama vana, kui vana on maailm», kui tsiteerida omaaegset populaarset laulukest.

Segadus tekitav avaliku arvamuse kujundamisel on Eesti enda «prominentses ladvikus» võimendatav diskussioon «tõe mõiste» sisustamisel. Väljundiks vastavalt niinimetatud «ainu- ehk objektiivse tõe» subjektivismivaimus uusmääratlused, «tõdede paljususe» kuulutus ja tõemõiste ideologiseerimise katsed igat masti «kombe- ja kultuuriruumide» sildi all.

Järjekordsel teemal avalikkuse ees sõna võtnud Eesti üks tunnustatumaid «rahvuskonservatiive» – Lauri Vahtre – on kutsunud oponente teema üle arutlema[1].

Tehkem seda – mõistemoonduste kütkes tänapäevases maailmas on see tänuväärne väljakutse.

Kohe rõhutan, et tegemist ei ole «südametunnistuse ja mõttevabaduse» printsiibil toimiva  arvamuserisusõiguse universaalsuse printsiibiga.

Probleemiks on tõde mõistena, selle samastus «arvamuste» vahel käiva kaootilise positsioonisõjaga.

Kas tõde on universaalne ja ajas muutumatu (konservatiivsus versus liberalism), mis on tõde tõdede väidetava paljususe korral, kas tõde on arvamusliku peavoolu sünnitatud niinimetatud kombe- ja kultuuriruum, subjektipõhine tõeprojektsioon või siis faktipõhine ideoloogiavaba hinnang toimuvale.

Tõdede paljususe aksioomi Eesti avaliku mõtte keskmesse tõstis tunamullu vabariigi aastapäeva kõnes toonane president Toomas Hendrik Ilves[2]. Väide, mille kohaselt tänapäevane lähenemine on laiendanud tõe mõistet, et reaalselt eksisteeribki mitu tõde, et ükski neist pole parem kui teine – oli paratamatult vastuolus põlvkond toiminud avaliku arusaamaga tõe universaalsest iseloomust.

Mis on tõde klassikalises ja uusajastatud käsitluses?

Entsüklopeediliste määratluste põhjal tõde defineerides võime tõdeda, et Eesti avalikus arvamuses on domineerinud niinimetanud objektiivne tõde.

ENE defineeritud tõde oli absoluutne: teadmiste kooskõla tegelikkusega, õige tegelikkuse peegeldus, kriteeriumiks praktika, objektiivsus – sest teadmiste suhe tegelikkusega ei olene tunnetava subjekti teadvusest ega teadmiste saamise viisist. Absoluutsus seejuures teadmine, mida edasine tunnetus ega praktika ei saa kummutada[3] .

Kõnealune traditsiooniline tõekäsitlus kipub hägustuma läänefilosoofiliste niinimetatud subjektivistliku tõe käsitluste mõjul. Läänefilosoofias valitsev uusaegne arusaam tõest, hõlmates küll nii objektiivseid kui ka subjektiivseid faktoreid, seab esiplaanile «tõesuse kategooriad», in corpore subjektiivse taustaga tegurid: väiteid, mõtted, uskumused ja nii edasi [4].

Diskussioonis «tõe» mõiste ümber üritatakse Eestis loomulikult inkorporeerida ühiskondlikku, sealhulgas uue põlvkonna teadvusse uusaegset läänelikku mõistemalli.

Olev Remsu näiteks küsib: «Kuhu jääb tõde?» Ja vastab ise: «Igale poole.»[5] Mõistus otsivat seda, emotsionaalsus ja religioossus olevat veendunud – see ju ammu-ammu teada.

Talle sekundeerib teine Eesti vaimuhiiglane – Lauri Vahtre, toetades Jean-Paul Sartre  «jumalikustunud inimese» teooriat – inimene ise olevat oma moraali ja tõekspidamiste isand. Iga lause on väide, iga väide pretendeerib tõele [6].

Siit vaid sammuke Kolmanda Reichi propagandaministri Joseph Goebbelsi ajalukku läinud lauseni: «Kui sa kordad valet, mis on piisavalt suur ja kordad seda pidevalt, siis lõpuks inimesed usuvad seda.»[7]

Nii sünnib subjektivismil tuginev avaliku ruumi «tõde», mis mängib «põlvkondlikul arusaamal» ümbritsevast maailmast ja on kaugel «tõest» kui objektiivsetel kriteeriumitel tuginevast väärtuskategooriast.

Tõe ajastuline, põlvkondlik olemus

Vahtre möönab tõe ühiskondlik-psühholoogilist, ajastulise dimensiooniga olemust ka ise: «Me ei saa suhelda ega mõelda eeldamata, et asjad on või olid mingil kindlal moel ja mitte teisiti ning meie teadmine või arvamus seda tegelikkust ei muuda. Tõe olemasolu eelduseta ei püsiks koos ükski inimkooslus, sest suhtlemine muutuks võimatuks[8]. Kogu inimtegevus põhineb usul tõe olemasolusse.»

Mis puutub tõe põlvkondlikkusse, sedastab Maarja Vaino viitega Argo Velmetile oma «Lapsemeelestuvas Eestis»:

«Loomulikult on eestlaste perspektiiv väga oluline, loomulikult me käsitleme jätkuvalt küüditamist, laulvat revolutsiooni ja ERSPd, aga me ei tohi ära unustada, et okupatsiooni kogeti ka teistmoodi. Sisserändajate  kogemused erinesid struktuurselt eestlaste omast, aga ka näiteks 1970. aastatel üles kasvanud eestlased tajusid okupatsiooni teistmoodi kui 1950ndate põlvkond.»[9]

Lisaksin – ka 21. sajandil ellu astunud ja astuvate põlvkondade tõetunnetus on põlvkonnakeskne ja paratamatult erinev eelnevate põlvkondade omast. Seda ühise elukeskkonna paratamatute muutuste mõjul. Sest – mitte indiviid ei kujunda keskkonda, vaid keskkond kujundab indiviidi.

Carl Robert Jakobson kiitis tsaariaega pärisorjuse kaotamise eest ja samas rütmis tuksus eesti rahva enamuseks olnud talurahva süda. Linnaproletariaat hääletas Eesti Kubermangu nõukogu valimistel 1917. aastal massiliselt Pöögelmanni-Anvelti bolševistliku nimekirja poolt – ja see oli nende põlvkondlik tõenägemus helgest tulevikust. Meie vanaemad kiitsid «kuldset Pätsi aega» vaatamata režiimi ja riikluse krahhile. Nõukaaja Eesti maarahvas kiitis Johannes Käbinit ja tema maaelupoliitikat – sest «maa täitus rahvaga» ja lauad olid lookas hea ja parema all. Laulva revolutsiooni põlvkond ei unusta surmani Balti ketti ja iseolemise ootusärevust. 21. sajandil ellu astunud põlvkonna jaoks on euroliidusisene avatus hüveks, mis kujundab arusaama «kosmopolistlikust tõest» kui prioriteedist.

«Põlvkondlik tõde» ja «komberuum»

On mõistetav, et ühiskondlike arusaamade põlvkondlikult struktureeritud erinevused eeldavad teatud sidusa elemendi toomist subjektivismil põhinevasse tõekäsitlusse võimaldamaks pehmendada ühiskonnasisest põlvkondade vahelist väärtuskonflikti. Jäme ots  diskussiooni esilekutsumisel on olnud järjekordselt vabariigi presidendi käes.

Seekord läänelikku liberalistlikku tõemudelit Eestisse kandva uue põlvkonna esindaja – Kersti Kaljulaidi – kaudu, tuues eelmisel aastal vabariigi aastapäevakõnes filosoofilisse kõnepruuki «komberuumi mõiste»[10].

Mis on mis?

Vabariigi president defineerib seda kultuuriruumi (keel ja kunstid), harjumuste ja tavade sümbioosina, mis loovat sidusa keskkonna. «Eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi,» deklareerib riigipea. Proua president ei täpsusta, mida peab väärtuste all silmas ega seda, millist põlvkondlikku tõde seab esiplaanile, kuid tunnustab erinevate tõdede olemasolu. «Meil endilgi on erinevad kombed, erinevad ootused elule ja erinev maailmavaade,» rõhutab ta.

Kokkuvõttes kumab tõdemus «komberuumist» kui ideoloogiast, olgu selle all mõistetud läänelik liberalism või kohalik rahvuslik konservatism.

Remsu seob komberuumi tõe põlvkondliku ideoloogilise nägemusega: «Eestlaseks olemine peab sisaldama lisaks verelisusele ka ideoloogiat. Ja tundub koguni, et verd pole sootuks vaja, piisab enese mõtestamisest eestlasena ning kombestiku, keele ja rahvuskultuuri omandamisest.»[11]. «Komberuum» olevat «kultuuriväli»: «Mis tahes kultuurivälja on vaja stabiilsuse huvides kui korrastavat jõudu, mis ei lase inimestel ohustada üksteist ega loodust»[12]. Lisaksin: kultuuriväli on alati põlvkondlik, kuid «põlvkondlik tõde» ei ole ei absoluutne ega universaalne.

Lauri Vahtre «põlvkondlik tõde»

Kutsudes diskussioonile tõest ja tõekonstruktsioonidest vastustab väitlusalgataja tõdede paljusust, loodab toimiva tõe formeerimisele kokkuleppel, aktsenteerib lemmikteemana tähelepanu rahvuse, sealhulgas loomulikult eesti rahvuse, konservatiivsele käsitlusele.

Laskumata rahvuse kui sotsiaalse fenomeni tekkeloosse rõhutan konstruktsiooni ajastulisust, seega ka paratamatut muutuvust.

Ilmne on, et Vahtre põlvkondlik arusaam rahvusest ei lange kokku ellu astuva põlvkonna arusaamadega.

Küsiksin – millise põlvkonna arusaamu rahvusest üritab oponent «kokkuleppel» universaalse tõe ausse tõsta? Tundub, et umbes 80 aasta tagust, millise ja uusaegse vahele jääb muuseas ka 50 aastat nõukaaega. Mitu põlvkonda see on? Dialektikaprintsiip kinnitab: alati võidab uus ja uueks tõeks on uue põlvkonna tõde. Ka sellest tõest ei saa absoluutset tõde, sest asemele astub uus. Ja ka see pole objektiivne, vaid ajastuline «peavoolutõde». Põlvkondlike tõdede erisusi austagem aga vastastikku.


[1] Lauri Vahtre. Tõde ja konstruktsioon. Postimees, 02.02.2017

[2] Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõne Eesti Vabariigi 97. aastapäeval Jõhvis, 24. veebruaril 2015. aastal

[3] ENE. Märksõna «tõde». Tallinn, 1976, 8 kd., lk.146,

[4] Vikipeedia . Märksõna «tõde», märksõna «tõesus»

[5] Olev Remsu. Tõe teadasaamiseks peab hakkama taas BBC-d kuulama, Postimees, 20.03.2017

[6] Lauri Vahte. Inimesest teeb inimese hea ja kurja eristamine. Postimees, 25.03.2017

[7] Vikipeedia. Märksõna «Joseph Goebbels»

[8] Lauri Vahte. Inimesest teeb inimese hea ja kurja eristamine. Postimees, 25.03.2017

[9] Maarja Vaino. Lapsemeelestuv Eesti. Postimees., 10.05.2017

[10] Vabariigi Presidendi Kersti Kajulaidi kõne Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva aktusel, 24.veebruaril 2017. aastal Estonia kontserdisaalis

[11] Olev Remsu. President Kaljulaidi kaks sõnumipommi. Postimees, 01.03.2017

[12] Martti Aavik. Miks ma peaksin tahtma… . Postimees, 02.09.2016

Tagasi üles