Jürgen Rakaselg: kõik erikooli lapsed ei lõpeta vanglas

Jürgen Rakaselg Foto: Sille Annuk

Sotsiaaldarvinistlikuna kõlav väide «vangla kui lõpp» sisaldab hoolimatut suhtumist meie inimestesse, kirjutab haridus- ja teadusministeeriumi koolivõrgu osakonna peaekspert Jürgen Rakaselg.

16. detsembri Postimehe nädalalõpulisas kirjutas Tiiu Viira Maarjamaa hariduskolleegiumis ja ennekõike selle eelkäijas, Tapa erikoolis töötamisest. Kindlasti on igal selles asutuses töötanud inimesel mälestusteraamatu jagu erinevaid värvikaid kogemusi, mis  saavad oma värvi kõneleja hoiakute ja väärtuste valguses. Suletud asutuste ümber keerleb alati ka palju müüte ja kõlavaid lugusid. Nendes asutustes on aga suhtumine – nii inimestesse, nende õigustesse kui ka töötajate kutse-eetikasse – eriti viimastel aastatel oluliselt muutunud.

Loomulikult ei saa välistada, et mõnigi sündmus on just kirjeldatud viisil toimunud, eriti kui liikuda ajas aastaid tagasi. Loodetavasti ei kordu enam kunagi ükski kirjeldatud kuritegu laste suhtes. Just selliste, ka ebaeetiliste või koguni kuritegelike praktikate väljakujunemise vältimiseks on oluline, et suletud asutustes toimuv ei tohi jääda ainult sealsete töötajate pärusmaaks. Parafraseerides Winston Churchilli:  näidake, mis toimub teie suletud asutustes ja ma ütlen, millises riigis te elate! Erikooli tegevuspõhimõtted peavad olema alati avatud aruteluks.

Erilises koolis ei ole õpilaste paljude taunimisväärsete käitumiste tõenäosus kunagi lõpuni välistatud. Kas see on igapäevane elu tänases Maarjamaa hariduskolleegiumis? Kindlasti mitte.

Samas ei ole kindlasti ühelgi sealsel koolitöötajal illusioone, et ta kohtaks rühmas või klassis vaid lapsi, kes värskelt triigitud pükste, tärgeldatud kraega särgi ja hoolikalt kammitud peaga täiskasvanute jagatud hea sõna tänulikult vastu võtavad ja kuulekalt järgmist õppetegevust ootavad. Sealse kooli õpilaste käitumine esitab töötajate teadmistele, oskustele ja ennekõike isiksusele kindlasti tavakooliga võrreldes suuremaid nõudeid. Võib tulla ette tunde või koguni päevi, mil ei olegi muud teha, kui suurte pingutustega hoida kõik terved ning keskenduda vaid nendele tegevustele, mis aitavad tugevamaid turbulentse vähendada. Need lapsed käituvad, eriti äsja kooli tulnutena, tõenäoliselt just nii, nagu nad on harjunud, ja tegutsevad viisil, mis on neil seni aidanud ellu jääda. Sageli võimendades oma nõrkusi või raisates nappe võimalusi.

Tiiu Viira väljaöeldud mõtetest ei saa ma kindlasti nõustuda sellega, et kõik selle kooli lapsed lõpetavad vanglas. Seda seisukohta ei toeta statistika ja see pole aus laste ega asutuses töötavate inimeste suurte pingutuste suhtes. Sotsiaaldarvinistlikuna kõlav väide «vangla kui lõpp» sisaldab hoolimatut suhtumist meie inimestesse. Kui inimene on jõudnud erikooli või vanglasse, kas siis tõesti tuleb ta lugeda «lõppenuks», kasutuks, väärtusetuks. Sellest käsitlusest pole liiga kaugel mõttekäik, et kõik suletud asutused on eugeenika teenistuses, sest sobiva elukäigu kõrval on ka sobimatu, mis kuulub vanglaga lõpetamisele. Peame siiski lähtuma sellest, et iga laps on väärtus ja mitte kedagi ei saa jätta maha. Seda eriti siis, kui neil on keeruline oma käitumisega toime tulla.

Kindlasti nõustun seisukohaga, et hätta või valele teele sattunud laste abistamiseks ei pruugi olla parim viis nende koondamine ühte kohta. Mööndes, et kellegi «aitamine» ei saa toimuda teistele kannatusi luues, on suletud asutus alati viimane võimalus. Ja seda mitte lõplikult, vaid selleks ajaks, kui lapse kasvukeskkond, pere, kool ja elukohajärgne omavalitsus suudavad pakkuda lapsele vajalikku hoolt.

Millist käitumist saame oodata inimeselt, kes tajub selgelt, et teda ei soovi tema pere, tema kool ega kodukant? Maarjamaa hariduskolleegium püüab pakkuda kindlasti lastele parimat võimalikku abi, mida nad vajavad. Suurem osa asutuse edukusest tuleneb siiski sellest, kui palju suudame lepitada last tema senise eluga ja anda talle tagasi usk, et tal on koht siin päikese all. Isegi siis, kui tal alati kõik väga hästi välja ei tule.