Orenti Kampus: okupatsioon kui teenimisvõimalus

Orenti Kampus Foto: Erakogu

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskopi Urmas Viilma soov, et valitsus eraldaks kirikule sõja ja okupatsiooni käigus tehtud ülekohtu heastamiseks raha, tekitab hämmingut, kirjutab õigeusu vaimulik Orenti Kampus.

Rahu.

Et ma ei taha olla lihtsalt ainult näpuga näitaja ehk palgi nägija teise silmas, siis alustan oma uitmõtisklust tsitaadiga: «Issand, ma usun ja tunnistan, et Sina oled tõesti Kristus, elava Jumala Poeg, kes tuli maailma patuseid päästma, kelle seast mina suurim olen.» (Õigeusu teenistusraamat, 2014).

See lause on muidugi iseenesest võimatus, sest inimene, kes tunneb end patusena Jumala ees, see inimene mitte kunagi ei võrdle enese patusust teiste omaga, vaid ütleb lihtsalt: Jumal, ole mulle armuline. Nii nagu tölner Jeesuse lugudes.

Samas, sellisena, nagu see lause on, ei ole see võimatus, vaid lihtsalt edevus ja eneseupitamine. Nii, nagu seda tegi variser Jeesuse lugudes.

Et ma nüüd õigeusklikuna olen tunnistanud enda kõige patusemaks, siis ma saan osutada teistele. Teha seda, mida ma juba alguses tunnistasin – ma tean teiste patte. Millele ma aga siinses tahan viidata, seda ei pea ma teise patuks, vaid ma olen hämmingus. Ja ma lihtsalt jagaksin seda.

Nimelt, kui uskuda meediat, et EELK peapiiskop on palunud Eesti valitsuselt okupatsioonikahjude heastamist (Postimees, 21.12.2017), siis mis sellest võiks järelduda?

Näiteks see, et kristlased ei suuda oma hooneid üleval pidada, uusi ehitada ega teha tulemuslikumat tööd ning selle tarbeks küsitakse lihtsalt raha – riik, avita!

Aga miks see seotakse okupatsiooniga? Siit tulenebki näiteks veel üks võimalikest järeldustest.

Nimelt, et kirikuvürst ei tunnista Eesti Vabariigi olemasolu. Vähemalt praeguse, mis on Eesti Wabariigi jätkumine. Vaid tunnistab seda ENSV jätkuna.

Tähendab, oma sellise küsimisega ta justkui tunnistab, et meil ei ole olnud okupatsiooni (vaatamata sellele, et ta oma kirjas vastupidist väidab), vaid me ise tahtlikult astusime Nõukogude Liidu liikmeks ning alustasime koos Stalini ning Hitleriga sõda ja hävitasime kirikut. Me ei taastanud iseseisvust!

Kui seda uskuda, siis piiskopi selline küsimine ei tekita tõesti hämmastust, sest kahjuraha küsitakse ju tavaliselt okupeerijatelt – mina tulin minule peale ehk okupeerisime iseennast. Oleme iseenda orjad oma hoonetega.

Selline rahaküsimine on aga võimalik vesi Vene propaganda veskile. Ei tea, kas nad on selle juba üles korjanud? Ja haakub sellega, et Vene Õigeusu Kirik ei tunnista iseseisvat Eesti Vabariiki, «Vene Kiriku põhikiri ei tunnista Eestit, Lätit ja Leedut iseseisvate riikidena, vaid nad on kiriklikus vallas osa «kogu Venemaast» (vsja Rus)» (G. D. Papathomas, «Solidaarsusest ja õiglusest Baltimaade suhtes»). Selle lahtiseletamine pole siinse loo teema.

Selle viimasega omakorda haakub EELK ühe vaimuliku kunagine tunnistus: «Ausõna, mul pole kahju, kui Vene tankid sellisest «demokraatiast» üle sõidavad.» See lause on tänaseks tema tekstist eemaldatud, kuid usinamatel säilitatud. Võimalik, et ta on ümber mõelnud. Aga et üldse saab niimoodi mõelda kasvõi üksainus kord, see võib näidata midagi.

Milline on see «demokraatia», millest võiksid Vene tankid üle sõita? «Kersti Kaljulaid ja teised praeguse okupatsioonirežiimi asehaldurid ja käsilased, «liberaalse demokraatia» eestkõnelejad Eestis.» (V. Vihuri, «Repliik: vaadake, okupandid, see on teie liberaalne demokraatia»)

Teisisõnu, Vene tankid võiksid jälle vabastada iseseisva Eesti Vabariigi, vabandust, okupatsioonis oleva Eesti Vabariigi, et saaksime olla jälle vabad Venemaa koosseisus. Et üks EELK vaimulik tunnistab, et me oleme okupatsioonis, siis pole imestada, et EELK eestkõneleja küsib valitsuselt okupatsioonikahjude – sest meil on ju ka praegugi nõukogude (Euroopa ja Euroopa Liidu) okupatsioon, mis laseb kirikuhoonetel laguneda ega aita kaasa Kristuse kuulutamisele, vaid hoopis takistab – heastamist. Võimalik siis, et selline hämmastust tekitav mõtteviis ongi EELK tänane vaimuseis, sest kahe või kolme tunnistaja ühise tunnistuse põhjal on asi tõene ning Kristus nende vahel. Aga muidugi, minu hämmastus ei tähenda suurt midagi.

Ja lõpetuseks. Vaimulik, kellel pole kahju praeguse Eesti Vabariigi lõppemisest – näiteks Vene Kirikul pole, sest me niikuinii pole vabad – kurdab, et lääs pole kristlik ja meie riik samuti. Vähemalt mina saan tema tekstist niimoodi aru.

See, et lääs pole kristlik, on väga ammune tõsiasi. Selle ilmestamiseks ma tsiteeriksin Uku Masingut aastast 1929: «Vaenlasteks saavad patrioodid, sest kristlus on enam kui universaalne; vaenlaseks kapitalistid, sest kristlus on järsem kui iga sotsialism; vaenlasiks sotsialistid, sest kristlus tahab vendlust südame, mitte päevapalga järgi; vaenlasiks kommunistid, sest kristlus ei taha vägivalda.»

Jumal sündis inimeseks, et inimesed elaksid hoopis teistmoodi, looksid uue ühiskonna, sellise, mida meie ei ole tunda saanud. Kristlust ei leia ei läänest ega idast Masingu järgi.

Ja miks ma ei peaks teda uskuma? Ei ole olemas kristlikku patriotismi ja nii edasi, ei ole olemas «kristlikke väärtusi». Kui kristlus muutub omadussõnaks, siis pole enam kristlust. Nagu pole olemas ka kristlikku armastust. On vaid Armastus, kes sündis inimeseks, et inimesed saaksid kristlasteks. Oleksid lihtsalt kristlased, see tähendab Inimesed. Olgem siis inimesed, ikkagi inimesed, ja andkem raha abivajajatele-palujatele, et «astuda Eesti Vabariigi 100. juubeliaastasse lepitatult ja rõõmsa südamega» (EELK, 21.12.2017).