Sellise järelduse võib teha Postimehe ja BNSi tellitud Kantar Emori uuringu põhjal, kus Eesti inimestel paluti hinnata enda ja oma riigi käekäiku 2017. aastal ning tuua välja suursündmusi. Heaks või väga heaks lugesid enda jaoks lõppevat aastat kaks kolmandikku kõigist vastanutest, riigi käekäik sai inimestelt viiepalliskaalal keskmiseks hindeks 2,66, mis meie koolisüsteemis oleks vast võrreldav kolmega, millel väga pikk miinus taga. Tähelepanuväärne on see, et oma aastaga jäid ühtviisi rahule nii jõukamad kui vaesemad Eesti elanikud, samuti see, et riigi olukorda hindasid eestlased ja mitte-eestlased sarnaselt.
Inimestel on võimule laias laastus vaid kaks, kuid see-eest äärmiselt kõrget nõudmist, mille täitmine on raske – oodatakse õiglust ja efektiivsust. Üldjoontes, kui neist nõudmistest on vähemalt üks mingil määral täidetud, siis on inimesed elu ja võimuga rahul. Efektiivsuse ja õigluse vahel on teatav tasakaal. Kui majanduskasv raugeb, siis kasvavad nõudmised võrdsuse ja õigluse järele ning vastupidi, korralik majanduskasv vähendab ebavõrdsusega seotud probleeme.
Niisuguseid võnkeid paistab silma ka Eesti lähiajaloost ning kui midagi sellest küsitlusest järeldada, siis seda, et enamiku vastanute jaoks on vähemalt üks neist tingimustest täidetud. Soome ja Rootsi kiiluvees liikuva Eesti majanduse kasv oli tänavu üle mitme aasta täiesti korralik. Küsitlus näitas ühtlasi, et kahe valitsuserakonna, sotside ja Keskerakonna toetajad olid teistest enam riigi käekäiguga rahul. Seda saab selgitada nende erakondade retoorikaga, mis väärtustab suuremat võrdsust ja on sellisena arvestatavale osale Eesti elanikkonnast meelepärane.
Raske on ennustada, mida toob endaga 2018. aasta, täpse prognoosi tegemisel jäävad ilmselt ühtmoodi hätta nii ekstrasensid kui ka analüütikud, kelle poole praegu paljud oma pilgu pööravad. Juba aasta pärast oleme selles küsimuses targemad. Samas võib öelda, et 2017. aasta oli hea. Jah, veidi igav, kuid suurem osa inimesi otsibki rahu ja stabiilsust.
/nginx/o/2017/12/18/7418473t1h35d4.jpg)