/nginx/o/2017/01/06/6230493t1h9a3f.jpg)
/nginx/o/2015/09/14/4489497t1h8d58.jpg)
Kui vaadata Kataloonia valimiste statistikat, on näha, et sel korral suundus rahvas hääletama äärmise kindlameelsusega. Ligi 82protsendiline osalus, väga vähe rikutud sedeleid ja vaid näpuotsaga hääli alla künnise jäänud pisiparteidele. Kaheldav aga, kas keegi peaks rõõmustama, sest nopiti vaid Pyrrhose võite.
Esiteks muidugi parima tulemuse saanud Ciudadanos. On tõsi, et iseseisvusvastasest parteist sai Kataloonia suurim erakond ning riigimeelsed pole enam vaikiv enamus, vaid käivad meeleavaldustel ja heiskavad rõdudele Hispaania lippe hoolimata iseseisvuslaste katsetest tituleerida neid fašistideks.
Kui vaadata Ciudadanose võidu numbreid, tuli suur osa 12 juurde võidetud mandaadist selle arvelt, et nende tähtsaim liitlane Rahvapartei kaotas kaheksa. Kui juurde arvestada, et kolmas põhiseaduslikku korda toetav jõud sotsialistid sai juurde ühe koha, võib öelda, et Hispaania ühtsuse pooldajad võitsid võrreldes varasemaga veel viis mandaati.
Teiseks, iseseisvuslaste blokk säilitas küll napilt saadikukohtade enamuse, aga kaotas kaks mandaati. Nende uus enamus on vaid kolme saadikukoha ja 47,49 protsendi valijate toetuse suurune ehk mitte selline, mis õigustaks katset muuta riigipiire. Kui vaadata Kataloonia piirkonnavalitsuse enda uuringuid, tõid sügisesed sündmused iseseisvuslaste toetuse lähedale nende võimalikule laele, mis, kui otsustada varasemate kõikumiste järgi, võib sündmuste rahunedes ja majandusmõjude nähtavamaks saamisel taas väiksemaks sulada.
Iseseisvuslased peavad leidma ka asendused suurele osale oma esirea poliitikutele, sest valituks osutumine ei vabasta neid vastutusest sügiseste seaduserikkumiste eest. Isegi kui Mariano Rajoy tahaks hirmsasti Carles Puigdemonti ja tema kaaslasi tagasi Katalooniat valitsema, pole see õigusriigis võimalik – võimude lahususe põhimõte ei luba valitsusel pidurdada kohtute tööd.
Üle-eelmist Kataloonia presidenti Artur Masi karistas Barcelona kohus 2014. aasta illegaalse referendumi eest kopsaka trahvi ja poliitilise ameti pidamise keeluga. 6.-7. septembri dekreetidest 27. oktoobri iseseisvusdeklaratsioonini pani eelmine Kataloonia valitsus toime märksa enam õigusrikkumisi, mis tõenäoliselt tähendab, et uuesti võimutüüri juurde pole neil asja niipea.
Hispaania eelmine konservatiivne peaminister José María Aznar, kelle 1990ndate tehinguid Kataloonia parteidega peetakse osaliselt praeguste probleemide põhjuseks, on öelnud, et Kataloonia ei lõhu Hispaaniat, vaid iseend. Selles paistab tal olevat õigus. Katalooniale on laskumas Põhja-Iirimaa vaim. Ühiskond on lõigatud suhteliselt täpselt pooleks, minimaalse kesktee võimalusega. Valimiseelistused kristalliseeruvad mööda üht ideed ning kui see jätkub, radikaliseeruvad ka parteid nagu Ulsteris, kus valik on taandunud vabariiklike kommunistide ja unionistidest ultrakonservatiivide peale.