On kokkuvõtete tegemise ja unistamise aeg, sest uus aasta täidab igaühe hinge lootuste ja ootustega. Millest meie inimesed unistavad, mida soovivad ning millest hoiduda püüavad? Räägime aastavahetuse eel Eesti inimestega ootustest ja hirmudest, vaadates tulevikku ehk peatselt algavasse 2018. aastasse.
Eesti inimesed 2018: elu ei tasu liiga tõsiselt võtta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maiu vahetaks valitsuse välja
«Tahaksin, et meie ettevõttel läheks hästi ja kõik inimesed muutuksid tervemaks, sest tegeleme töötervishoiuga ning seega käivad meie juures pigem terved inimesed. Poeg lõpetab ülikooli: ta on juba suur inimene, saab ise hakkama. Võiks öelda, et elu on lihtsam, aga eks lapsed on ikka lapsed. Järgmisel aastal läheme ka reisile: välismaale kontserdile.»
«Eestis võiks 2018. aastal ikka palju muutuda. Valitsuse võiks välja vahetada. Minu arvates oleme ühiskonnana juba praegu hoolivamaks muutunud ning nii peabki olema. Tulevikus ei tahaks sõda. Igasuguseid asju tuleb nii ehk naa ja nendest ei pääse mitte kusagile. Kriisid tulevad ja lähevad – kõik elatakse üle. Mis ei tapa, teeb tugevamaks.»
Ilona plaanib maale kolida
«Loodan, et meie esimene laps ei jää viimaseks. Minu järgmise aasta ootused-lootused ongi lapsega seotud. Renoveerime hetkel maakodu ning tahame sinna oma kodu rajada, et lapsel oleks värsket õhku ja palju liikumisruumi ning saaksime stressivabamat elu elada. See ongi järgmisel aastal põhiasi. Kolime Tartust 45 kilomeetri kaugusele ja mõtleme, kuidas kogu elu nõnda ümber seada, et saame kõike head: nii tööl käia kui ka maal värskes õhus elada. Tööl on plaanis ikkagi linnas edasi käia.»
«Kuna olen väga perekeskne inimene ning me kaotasime sel aastal vanaisa, siis loodan, et järgmisel aastal selliseid suuri kaotusi ei tule: ei minul, ega kellelgi teisel. See on päris raske asi, mida üle elada... Pere on ikkagi kõige olulisem.»
Jaanus: elu on liiga lühike, et seda tõsiselt võtta
«Mind segavad ühiskondlikud arvamused, millega mind on kasvatatud, ühiskondlikud paradigmad, millesse oleme surutud. Sissekodeeritud paradigmadest on raske aru saada. Üldiselt arvatakse, et elu peab olema tõsine.»
«Järgmisel aastal võiks elu vähem tõsiselt võtta, sest oleme kõik varsti mulla all. Sellest pole pääsu. Mulle tundub, et inimesed võtavad elu liiga tõsiselt: nad ei arvesta sellega, et see lõpeb varsti ära. Mina üritan sellega rohkem arvestada. Järgmisel aastal ei tasu mitte midagi karta, sest elu on nii lühike.»