On kokkuvõtete tegemise ja unistamise aeg, sest uus aasta täidab igaühe hinge lootuste ja ootustega. Millest meie inimesed unistavad, mida soovivad ning millest hoiduda püüavad? Räägime aastavahetuse eel Eesti inimestega ootustest ja hirmudest, vaadates tulevikku ehk peatselt algavasse 2018. aastasse.
Eesti inimesed 2018: Tartu kultuuripealinnaks!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eha soovib kultuuripealinnaks Tartut
«Mina usun, et 2018. aastal läheb elu paremuse poole. Minu suur unistus on juba täitunud: meil on Eesti Vabariik ning see on kõige tähtsam. Südames löön vabariigi 100. juubeli pidustustele kaasa. Ma ei taha sõda või seda, et peres oleksid haigused. Soovin, et Eestis läheksid asjad paremuse poole ning kõik, mida ette võetakse, õnnestuks.»
«Käin palju teatris, aga kuna olen juba 84 aastat vana, siis ise enam kusagil ei laula, kuigi huvi kultuuri ja maailma vastu on olemas. Tahaksin reisida, aga tervis ei peaks vist enam vastu... Käisin Raekoja platsil kolmanda advendiküünla süütamisel ning kuulasin kõnesid. Mulle meeldis, kuidas Kristiina Ehin rääkis – läksingi tegelikult tema pärast. Ta on südamlik, kaunis ja aus.»
«Soovin, et 2018. aastal läheks Tartu linnal hästi ning me saaksime kultuuripealinna tiitli – eelmisel korral läks see Tallinnasse. Kahju, et rongiliikluse võimalus mööda läks... Tartu oleks pidanud Rail Balticu asjus kõvemat häält tegema, sest linna arengu mõttes on noortel ja teadlastel tarvis liikuda.»
Kenneth: tegelikult pole Eestis midagi karta
«Otseselt ei oota ma järgmiselt aastalt midagi. Kõik on olemas ning mul on nüüd hea töö: olen restoranis kelner. Ainult ilmad võiksid paremad olla! Tahaksin puhata ja suvi on selleks liiga kaugel. Veebruaris on plaanis vaese mehe Pärnusse ehk Egiptusesse puhkama minna. Reisimine ei ole eriline, üritame ikka käia: mina üritan ja kaasa käis just Balil. Olen päris kade. Tegelikult ei ole siin Eestis midagi karta. Elu on suhteliselt hea – ei kurda.»
Mariat rõõmustab sõnakuulelik hobune
Maria: «Ma ei tea, mida ootan. Ehk rohkem suhtlemist inimestega ja rohkem sõbralikkust maailmas.»
Maarja: «Mina ootan uusi saavutusi spordis: tegelen ujumisega.»
Maria: «Ja mina ratsutan!»
Kas on ka midagi, mida te väga kardate?
Mõlemad: «Matemaatika kontrolltöid!»
Maria: «Mina kardan ka ratsutades kukkumist, sest siis võid midagi murda. Enim rõõmustab mind, kui hobune kuulab minu sõna ja on väga õnnelik.»
Maarja: «Mind rõõmustavad kõige enam minu sõbrad ning nende suhtumine minusse.»