Vladimir Putin ja Igor Setšin

FOTO: SCANPIX

Viimased arengud Venemaa võimuladvikus viitavad sellele, et Rosnefti juht Igor Setšin on kaotamas oma mõjukust, kirjutab New Yorgi ülikooli The New School rahvusvaheliste suhete professor ja prodekaan ning Maailma Poliitika Instituudi vanemteadur Nina L. Hruštšova.

President Vladimir Putini režiim on samamoodi sfinksipalgega nagu teisedki, mis on eales Venemaad valitsenud, nüüd aga on sel välja pakkuda uus müsteerium. Kas Igor Setšin, küllap kõige tugevam neist Peterburi silovik'idest, kes aitasid 18 aasta eest Putini režiimil võimule tulla, on tõepoolest nüüd langemas?

Silovik'id ehk jõuametkondade esindajad, hallid mehed, kes on välja kasvanud julgeoleku- ja sõjaväestruktuuridest, on Venemaad kantseldanud terve viimase põlvkonna vältel. Setšini karjäär riikliku julgeoleku komitees (KGB) oli lennukamgi kui Putinil ning ta on täitnud oma soosija administratsioonis paljusid tähtsaid ametikohti. 2012. aastast on ta riikliku naftagigandi Rosnefti, Venemaa suuruselt kolmanda ettevõtte (Gazpromi ja Lukoili järel) tegevdirektor. Rosnefti nõukogu esimees on teatavasti alates käesoleva aasta septembrist endine Saksamaa kantsler Gerhard Schröder.

Setšini juhtimisel on Rosneftist saanud riik riigis, millel on veerand miljonit töötajat, käive ulatub 65 miljardi dollarini (54 miljardit eurot) ning tütarettevõtteid on kodu- ja välismaal 50 ehk sama palju nagu Gazpromil. Sealjuures on Rosneft isegi Gazpromist enam liikunud edasi Putini süsteemi sisse tallatud rajal juba sealtpeale, kui 2004. aastal võeti üle Jukose varad pärast seda, kui tolle ettevõtte juht, Putini-vastane Mihhail Hodorkovski oli maksupettuse ja vara omastamise süüdistusega vangi mõistetud.

Setšin on alati Putiniga otse suhelnud. Venemaal on paljud arvanud, et ta on ühtlasi KGB järglase föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB) silmadeks ja kõrvadeks loodusvarade sektoris, mis moodustab Venemaa majanduse tuumiku ning kujutab endast riigi korrumpeerunud võimuvõrgustike tähtsaimat puutepunkti.

Ometi on Setšin praegu segatud väga avalikku – ja sümboolselt tähenduslikku – kohtuvõitlusse. Teda on kutsutud kolm korda tunnistama Moskva kriminaalkohtusse endise majandusarengu ministri Aleksei Uljukajevi vastu algatatud süüasjas. Setšin on aga jätnud iga kord kohtusse ilmumata ning tema kantselei andis alles äsja kohtule teada, et teda ei ole saadaval enne järgmist aastat.

Setšini ettekäänded ilmumata jätmiseks on olnud üsna tavapärased: kohtukutse on kaotsi läinud ning ajakava – millesse on mahtunud näiteks suured riiklikud reisid Vietnami ja Türki – ei võimalda määratud ajal kohtusaalis viibida. Kuid juba see, et Venemaa kohus annab Setšini mõõtu tegelasele üldse korralduse avalikult tunnistajapinki ilmuda, on äärmiselt ebatavaline. Kremli poliitikailmas on see suisa erakordne.

Setšinil otsustati pisut tiibu kärpida

Kõik algas aasta eest, kui Uljukajev võeti kinni Rosnefti Moskva peakorteris, kus ta väidetavalt üritanud Setšinilt saada altkäemaksuna kaht miljonit dollarit (umbes 1,7 miljonit eurot), lubades vastutasuks toetada Rosneftil kavas olnud regionaalse naftakompanii Bašneft aktsiapaki enamuse omandamist. Setšin olevat juba eelneva selleteemalise vestluse järel andnud Uljukajevist teada FSB-le, kes nüüd ootas parajat hetke ministri kinnivõtmiseks.

Teatavasti töötab kogu Venemaa altkäemaksude najal, mistõttu otsus võtta keegi vahele altkäemaksuga ei ole kunagi seotud ainult seadusetähest kinnipidamisega. Praegu on see, miks Setšin otsustas lasta Uljukajevi kõrvaldada, seniajani ebaselge. Võib-olla ta tundis, et ministrile tuleb meelde tuletada, milline on tema õige koht Kremli jäigas hierarhias. Võib-olla aga, nagu levivad kuulujutud, kavatses Uljukajev koos veel mõne võimukandjaga Setšini tiibu kärpida, tõkestades Rosneftil Bašnefti aktsiate omandamise.

Igatahes andis Setšini plaan – millest Putin võib-olla tõesti midagi ei teadnud – peagi tagasilöögi, kui kohtruprotsess kuulutati avalikuks. Eriti hulluks muutus asi siis, kui septembris avalikustati Setšini salajase lindistuse üleskirjutus kohtumiselt Uljukajeviga, mis ilmsesti oli petteoperatsioon, milles Setšin etendas juhtivat osa.

Setšin nimetas kohtu otsust protsess avalikuks muuta «professionaalseks kretinismiks». Ta väitis, et on «asju, mis peavad olema varjatud kõigi poolte eest», sest need sisaldavad «riigisaladust». Tegelikult oli Setšin pigem ülbe ega uskunud, et teda võidakse üldse kohtusse kutsuda.

Mõistagi, kui pidada silmas Setšini osa Uljukajevi lõksu meelitamises, oleks igati loogiline, et teda oleks kohale kutsutud esimese ja tähtsaima tunnistajana. Kuid Venemaal ei segata võimsaid või kuulsaid isikuid – nagu näiteks, muide, Hodorkovskit – kohtuasjadesse ilma Kremli otsese heakskiiduta. Ei ole kuidagi usutav, et mõni madalama taseme Moskva kohtunik oleks Setšini omal algatusel kohtusse kutsunud.

Nii et kui Setšin viimase tunnistajana – kusjuures õnnetu järjekorranumbriga 13 – kohale kutsuti, sai järeldada ainult üht: Putin, kes on juba minema kihutanud mitu teda omal ajal võimule aidanud silovik'i, otsustas Setšinil pisut tiibu kärpida. Rosnefti hall kardinal oli nähtavasti kuskil mingi piiri ületanud.

Venemaal ei ole tegelikult «number kahte»

Nagu Hodorkovski puhul, kasutab Kreml nähtavasti ka nüüd kohtusaali kohana, kus panna paika Venemaa eliidi jõujooned. See on eriti oluline 2018. aasta presidendivalimiste eel, eriti kuna kuulduste kohaselt otsivat Putin usaldusväärset kannupoissi, kes võiks kas või ajutiselt tema ametikoha üle võtta.

Isegi kui Putin uuesti kandideerib, mis on väga usutav, kui pidada silmas tema kirge totaalse kontrolli järele, vajab ta ometi teenistusvalmis peaministrit. Praegu seda kohta täitev Dmitri Medvedev on ennast näidanud vähetõhusa ja eriti avalikkuse silmis, kes peab teda niigi poliitiliseks pügmeeks, ebaväärika järglasena, seda eelkõige avalikkuse ette jõudnud personaalse korrumpeerituse tõttu.

Sõrmi ühe Putini ministri järele sirutades üritas Setšin nähtavasti enda jõudu näidata, arvates võib-olla, et see tõestab tema valmidust astuda kõrgeimale poliitilisele lavale. Selle asemel näitas see episood hoopis taas kord, et Venemaal ei ole tegelikult «number kahte», vaid on ainult ja eranditult üks Putin, kes kontrollib FSBd ja kohtuid ning tõmbab majanduse juhtnööre.

Sõltumata sellest, kas Putin otsustab jääda presidendiks või täita selle ametikoha ajutiselt mõne hüpiknukuga, nagu ta tegi 2008. aastal Medvedevit püünele tõstes, on tema sõnum juba praegu klaarselge: mina ja ainult mina juhin kõike ja kõiki.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Copyright: Project Syndicate, 2017.

www.project-syndicate.org