:format(webp)/nginx/o/2017/08/18/7003663t1h86f4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/12/23/7431889t1h81fc.jpg)
Rootslased armastavad end igas mõttes turvata, kirjutab arvamusportaali Rootsis elav kolumnist Kristiina Baum.
Kristiina Baum: talvisest teede hooldusest Rootsis (21)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellest on möödumas aasta, kui kolisin Rootsi. Talv siin polegi nagu eriti talv, kui just Eestiga võrrelda. Jaanuaris ehk näpistab pisut ja juba algabki kevad. Talvega meenub kodumaal kahjuks vaid üks asi – pidev lumes sumpamine ja märjad saapad. Stockholmi korrashoitud tänavad lubavad aga kanda ka kõige kallemaid jalatseid.
Kui kolisin kümmekond aastat tagasi ühte Eesti väikelinna, ostsin esimese asjana talvesaapad. Sellised korralikud, maanaise omad. Neid sai siis pliidi ees igal õhtul kuivatatud ning rasvaga pehmeks määritud. Neile, kes ise sedasi pole aastast aastasse pidanud tegema, võib kirjeldatu isegi romantilisena tunduda – ja ei hakka mina seda kujutluspilti ära rikkuma. Võin ainult täpsustada, et mina neid aegu tagasi ei igatse.
/nginx/o/2017/12/23/7431887t1h7064.jpg)
Talve veetmine maamajas tähendas ilmastikust sõltumist. Kunas lähed, kuhu lähed ja kellega – kõike seda otsustas talveilm. Valged maad katvad ebemed olid ühest küljest äärmiselt ilusad, teisalt tähendas lume tulek probleemidejada algust, mis leidis lõpu vaat et alles kevade tulekuga maikuus. Sest kui sa noore emana kolmeaastast, enda ja tema elu ohtu seades, kelguga järel vead ja enda taha pika autoderodu korjad (sest hooldamata kõnniteed tähendavad autode vahele sõiduteele kolimist), siis on see probleem. Nagu ka see, kui tunni ajaga vaevu kilomeetri edasi liigud, sest vastsadanud lume all on jäine korp, millel pool uisutades, pool kakerdades kuidagimoodi ja konte murdmata sinna ja tagasi üritad jõuda.
Stockholm on õnneks piisavalt asustatud, läbimõeldud ning teenindatud, et elanikkonda säärastest ebamugavustest ning mõtetustest säästa.
Roosti pealinnas elab ligi miljon inimest, jaotatuna 5000 ühe ruutkilomeetri peale. Enamik neist reisib igapäevaselt töö ja kodu, lasteaia ning toidukaupluse vahet.
/nginx/o/2017/04/27/6596687t1h7403.jpg)
Oktoobri esimesest kuni aprilli viimase päevani välja vastutab linnavalitsus selle eest, et sõidu- ning kõnniteed oleks talvisel ajal hooldatud. Vastav seadus sai kirja pandud juba aastal 1927. Nagu ka Eestis ostavad linnaosade haldusüksused lumelükkamise, teede liivatamise ning soolatamise teenuseid alltöövõtjatelt. Teemasinad uhavad ligi 4000 Stockholmi tänaval ja hoiavad neid lumest ja lörtsist puhtana. Aastaringsele hooldusele kulutab linn üle kolme miljardi Rootsi krooni (umbes 303 miljonit eurot). Ehk nähakse vaeva just seetõttu, et hooldamata teede pärast kellegagi õnnetus ei juhtuks. Nimelt on valurahade nõudmine, ja ka saamine, siin üsna levinud.
Kui ma Eestist lahkusin oli minu koduasulas trend, et kohalikud põllumehed hankisid põllutraktoritele lumelükkamise sahad ette ning kindlustasid endale seeläbi sissetuleku ka talvel. Kõik tundsid kõiki, tutvuste kaudu sebiti üksteisele tööotsi ja nii see väikeses kohas pidigi käima, teisiti poleks inimlik. Enamik põllumehi oli heasüdamlikud ja kohusetundlikud ning nende huvi oli kohaliku kogukonna aitamine. Nii tehti tööd aastast aastasse, poolmuidu ja ikka rohkem kui tööandja nõudis.
/nginx/o/2017/12/23/7431897t1hcc57.jpg)
Stockholmis on konkurents ettevõtjate seas tihe ning kuigi leping alltöövõtjaga sõlmitakse nelja aasta peale, võib iga pisemgi eksitus töökoha maksma minna. Korra aastas kutsub tööandja hirmkallite ja spetsiaalsete lumerookimismasinate omanikud kokku, kordab vanu ning teeb teatavaks uued teehoolduse reeglid, enne kui tööle läkitab. Kõik masinad varustatakse GPS-seadetega, et neid oleks võimalik jälgida. Mida ja kui palju teedele puistatakse salvestatakse samuti andmekandjale ja nii omavad linnaosad ülevaadet, kui kaua lumesahkurid teedel aega veedavad ja mida nad seal päriselt teevad.
Igasuguseid ennetustöid peetakse Rootsis oluliseks, ka teehoolduse juures. Üle kogu riigi on selleks otstarbeks paigutatud 800 spetsiaalselt teeolude vaatlemiseks mõeldud ilmajaama. Nende küljes on kaamerad, mis ööpäevaringselt iga 10 minuti tagant teekattest foto salvestavad. Neid analüüsides saavad lumelükkajad juba enne masinat garaazist välja ajamata töö- ja ajakulu suuresti ette ära kavandada.
Libeduse vältimiseks puistatakse Stockholmis teedele nii liiva, kivikesi kui ka soola, viimast vähem ja selle kasutamine tekitas omal ajal ühiskonnas tulise debati.
Toona, ligi 25 aastat tagasi, leiti, et elusloodust arvestades tuleb soolapuistamine võimalikult miinimumi viia. Aga kuna puudub odav ning efektiivne aseaine soolale, kasutatakse seda siiani 25 protsendil riigiteedest, peamiselt tiheda ja raskeliiklusega teedel. Soola on aga selle ajaga hakatud kasutama poole vähem ehk ligi 200 000 tonni ühe hooajaga. Seda on küll palju, aga soolarandid on igatahes midagi, mis kümne aasta vältel Rootsi vahet voorides minu saapaid pole ehtinud.
/nginx/o/2017/12/23/7431899t1h2a1e.jpg)
Rootsile iseäralik kõnnitee libedusetõrje on sellele kuni viiemillimeetrise läbimõõduga kivikeste puistamine. Kivikesed köetakse enne teelepuistamist soojaks, et need jäässe sulaksid ning seal püsiksid. See tekitab pinna, millele saabas haakub ning teeb kõndimise hõlpsaks. Küll koguneb kivikesi saapataldade pragudesse ning sealt edasi esikusse, kust neid peotäite kaupa välja tuleb uhada. Lume sulades pühitakse kivikesed teeserva ning hooaja lõppedes kogutakse need kokku, et pestakse ja järgmisel hooajal taaskasutada.
Rootslased armastavad end igas mõttes turvata. Viltides ja botikutes ratast toeks käe kõrval lohistav Eesti pensionär erineb Rootsi omast sellevõrra, et viimane kannab isegi kruusatatud, liivatud ja soolatud teel saabaste all spetsiaalseid nagladega turvataldu ning käel hädaabi nuppu, millega kukkumisest kohe päästjatele teatada. Ega muidu keskmiselt 82 aastaseks vist ei elagi.
Kristiina Baum töötab Rootsis täiskasvanute keeleõpetajana. Eestis on ta keeletunde andnud põhikooli õpilastele. Rootsiga on ta tihedalt seotud 1991. aastast alates. Samuti on ta üle kümne aasta töötanud ajakirjanduses, eeskätt raadiokanalites, nagu näiteks Kuku, Vikerraadio, Tartu Pereraadio, aga ka Lidingö raadio Rootsis. Veel on ta kaks aastat tegutsenud reporterina maakonnaajalehes Sakala. Hariduselt on ta bioloog.