FOTO: Illustratsioon: Andrus Peegel

Põhiline küsimus on sõltuvusmehhanismis, millesse Keskerakond on end ise mässinud Vladimir Putini Venemaa presidendiks oleku ja üksiti telekanali Pervõi Baltiiski Kanal (PBK) tegutsemise ajal. Kahjuks pole asi ainult erakonna vigurites, vaid Eesti saatuses.

Keskerakondlasest Tallinna linnapea Taavi Aasa ühemõtteline kaitsev hoiak PBKga tehtava koostöö suhtes, peaminister Jüri Ratase uskumatu keerutamine ning ridamisi teiste keskerakondlaste hüüatusi on veel üks kinnitus, et see erakond on endiselt sõltuvuses sisulisest toetusest, mida nad Venemaa propagandakanalitelt saavad. Näiteks Mihhail Kõlvart ütles kohe pärast volikogu valimisi intervjuus Ainar Ruussaarele (ERR, 18.10), et kindlasti ei lõpetata Tallinna maksumaksja raha PBK-le viimist.

Asi ei olnud Edgar Savisaare isikus, nagu paljud ekslikult arvasid, vaid võimu ülesehitamise varjatud vahendites. Ja Eesti ühiskonna mõjutamises Feliks Edmundovitš Dzeržinski ja Jossif Vissarionovitš Stalini pärijate poolt ehk Kremli mõjutustegevuses. Tuleb aru saada sellestki, et propaganda on vaid üks tööriist. Tšekaa pärijad on väljaõpetatud manipulaatorid. Nad on koolitatud ära tundma nõrku kohti inimestes ja olukordades, inimeste ahnust ja võimujanu, eksimusi ning eraeluseiku ära kasutama ja sõltuvussuhteid võimendama.

Kuni selle aasta suveni võis veel aru saada neist, kes heas usus mõtlesid, et vast hakkab Keskerakond sellest sõltuvussuhtest tõesti lahti rabelema – et äkki on puunukkudest saamas pärispoisid justkui Carlo Collodi jutustustuses «Pinocchio seiklused». Kahjuks ei paista seda ei tegelikkusest ega ka praegustest keerutamistest. Ainus sisuline pääsetee on aga lahtiütlemine sõltuvusest – mis siis, et manipulaatorite pakutav massiivne propaganda kindlustab kaalukeelehääled (sisuliselt ebaausa võidu).

Silmad tuleb lahti teha ka poliitika jälgijatel, sh ajakirjanikel. Kui on välja ilmunud järjekordne ootamatu häältemagnet, siis vahitakse teda kui vasikas uut aiaväravat. Küsitakse, mida ta siis oma kampaanias erakordset tegi. Kas jagas usinasti kaubanduskeskustes enda pildiga tikutopse? Koputas kümnetele tuhandetele ustele? Kirjutas oma kätega artikli? Äkki on ta lihtsalt erakordselt sümpaatne inimene – kohe kümme korda karismaatilisem ja inimlikum kui mõni teine? Oskab öelda «tere» ja teha kraapsjalga – nii vahva. Kuulasin üht raadiosaadet, kus professor rääkis põhjusena aastakümnete taha ankurdatud tunnetest…

Kõik need jutud jäävad (vähemalt) poolikuks, kui ei võeta arvesse Baltimaades 2002. aasta 4. septembril tegevust alustanud kanalit PBK. Kui me nüüd räägime ja kogume andmeid, kuidas massiivne Keskerakonna ja veel selle teatud isikute eelistamine on ühe lennutanud Brüsselisse ja teise uueks Lasnamäe häältemagnetiks, siis pöörakem korraks pilk ka minevikku. Valimiste arhiiv on meil ju olemas. Miskipärast on nii, et kuni 2002. aastani oli Edgar Savisaare isiklik häältesaak samas suurusjärgus teiste tuntumate poliitikutega. Siis aga algas justkui võluväel eriline tähelend. Kui kellelgi on veel alles toona kassetile lindistatud pikad-pikad propagandakanalites näidatud ülistussaated Edgar Savisaarest, siis jagage.

Ajakirjanik Oleg Samorodni tegi oma raamatu «Propaganda hääletoru. Balti Esimese Kanali poliitiliste illusioonide maailm» (2015) tarbeks põhjalikud analüüsid. Ta järeldus kogutud andmetest on, et PBK saadetes prevaleerivad ülekaalukalt Keskerakonna tegelased. Teiste erakondade esindajaid intervjueeritakse selleks, et tekitada näiline objektiivsus. See riugas ei suuda siiski varjata ilmselget fakti, et PBK on ääretasa täis keskerakondlikku ja Kremli propagandat. Seda järeldust toetab Samorodni sõnul ka PBK teiste kohalike saadete sisuline analüüs.

Põhiküsimus ei ole kindlasti selles, kus mängitada reklaami, et ostke endale suitsuandur vmt. Asi on ikkagi massiivse, naaberriigi kontrolli all oleva propaganda abil Eesti ühiskonna väänamises selles suunas, mida tahavad Dzeržinski pärijad.