See, mis toimub praegu saatkonna kolimise ümber Jeruusalemma, on iseenesest täiesti Trumpi vaimus. Trump on skandaalimaigulise PRi ja seesuguste käikude meister. Tänu sellele on ta teinud karjääri meelelahutajana, kuid omaette küsimus on, kas see, mis kunagi sobis labasevõitu missitsirkuse omanikule, on praegu kohane Ameerika Ühendriikide presidendile.
Trumpile on omane midagi välja kuulutada, tekitada palju furoori ja meediakära ning pärast kogu asi tagasi võtta, mõneks ajaks kalevi alla panna ja siis sellega uuesti välja tulla. Nii on ta käesoleva aasta jooksul juba korduvalt teatanud saatkonna kolimisest Jeruusalemma, seejärel sellest vaikinud ja hiljem jälle sama teemaga välja tulnud. Seepärast on väga raske ennustada, milliseks kujuneb tema tegevus Jeruusalemmaga seoses ja kas riikidele, kes Ameerika tegevuse ÜROs hukka mõistsid, järgnevad Ühendriikide sanktsioonid või mitte. Juutidel on kõnekäänd, et pole mõtet karta seda, mis veel toimunud pole. See ütlus kehtib ka praegusel juhul.
Üks Trumpi valimiseelseid lubadusi oli tõepoolest kärpida materiaalset abi teistele riikidele. Jeruusalemma resolutsioon oleks sobiv võimalus see lubadus täita. Kuid jällegi on ebaselge, kas ähvardustele mingeid reaalseid samme järgneb. Ühendriikide abi Eestile 2016. aastal oli 16 miljonit dollarit, selle kahanemisest vaevalt et Eestis elu seisma jääks erinevalt mõnedest arengumaadest, kellele see tõepoolest oleks tõsine tagasilöök.
Samas tõstatab toimuv küsimuse, mis on hetkel küll teoreetiline, ent oluline. Kui me kunagi Euroopa Liidu ja NATOga liitusime, siis olid peamised tegurid orienteerumine anglosaksi välis- ja kaitsepoliitikale ning Saksamaale kui Euroopa majandusmootorile. Toona tähendas see ühte, ühendatud valikut. Kumma me praegu valiksime? Muidugi, juhul kui sellise valiku vajadus kunagi peaks tekkima.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2017/12/22/7429371t1hff97.jpg)