Jakob Remmel: kuidas näevad välja jõulud Eestis 2067. aastal?

Jakob Remmel Foto: Erakogu

Kui praegused trendid jätkuvad, saab jõuluperiood olema keerulise kärgpererägastiku lahti harutamine, kirjutab 3D koguduse rajaja ja pastor Jakob Remmel.

Eesti ühiskonnas on loodud kuvand jõulude kulminatsioonist kui rahulikust ja tähendusrikkast ajast perekonna keskel.

Kui jälgida aga trende, siis jääb pigem mulje, et jõulud on üsna killustunud ning keerukas aeg kalendris, mida tuleb jagada aina enam erinevate suhtevõrgustike vahel.

Mitmete minuealiste noorpaaride jaoks tähendab see praktiliselt seda, et mõlema poole vanemate külastamiseks tuleb kahe kodu asemel käia läbi neli (lisaks veel vanavanemad).

Selle kõige taga ei ole midagi muud kui katkised perekonnad, mis omakorda tekitavad uusi katkiseid inimesi.

Mingil põhjusel on meie kiiresti muutuv ning olemasolevaga rahulolematu maailm proovinud tehnoloogiale omast pidevat uuendamist rakendada ka lähisuhetes.

Selle eksperimendi tagajärjed saavad olema aga veel traagilisemad kui me täna näha ja ette kujutada oskame.

Millise tuleviku suunas me triivime?

Olen proovinud mõelda, millised võiksid välja näha ühe keskmise tänase noore jõulud, kui ta ühel päeval pensioniikka jõuab.

Julgen arvata, et kui praegused trendid jätkuvad, siis saab jõuluperiood olema keerulise kärgpererägastiku lahti harutamine, mida saadab kolme erineva partneriga kolm last, sellest hoolimata aga üksindus, kuna kõik need suhted on olnud ajutised ja suurema tähenduseta.

Ma ei taha kirjutada pessimistlikult, kuid fakt on see, et ühiskonnas, kus rohkem kui pooled abielud lahutatakse, siinkohal arvestamata, et enamikku veel kergemini purunevaid suhtevorme ei registreeritagi, tuleb eestlastel küsida, millise tuleviku suunas me triivime.

Tänane penisonäride põlvkonna valdavalt püsivad abielud ei tohiks meie reaalsustaju hajutada märkamaks fakti, et sellisel kursil jätkamine toob kaasa lähisuhete vallas igal aastal aina mustemad jõulud. Milline on siis aga alternatiiv purunevatele perekonnasuhetele?

Christopher Ellisoni juhtimisel läbi viidud sotsioloogiline uuring Texase Ülikoolis, mis avaldati Journal of Marriage and Family akadeemilises ajakirjas tõi esile, et Ameerikas on abielu püsimise tõenäosus laias laastus 50 protsenti kandis.

Seda hoolimata sellest, kas abielus isik nimetab ennast kristlaseks või mitte (inimeste usulise kuuluvuse mõistete devalveerumist on näidanud kõik viimased sotsiloogilised uuringud ka Eestis).

Samas uuringus tuli aga välja ka see, et nende abielupaaride puhul, kes regulaarselt igal päeval koos palvetavad, on lahutamise tõenäosus tugevalt alla ühe protsendi. Tegemist on äärmiselt muljetavaldava statistikaga. Paarid, kes ennast mitte ainult kristlaseks nimetavad, vaid ka selle nimetuse kohaselt elavad, viivad oma suhte purunemise tõenäosuse miinimumini.

Ma ei taha sellega väita, et uskmatute inimeste abielud ei saa püsida ega ka seda, et pelgalt religioosse palve pidamine annaks täieliku garantii suhte püsimisele, kuid selge on see, et abielupaarid, kelle jaoks ühine usk on sisuline ning praktilist elu mõjutav, omavad rohkem kui 99 protsenti tõenäosust suhte püsimisele.

See näitab, et vaimulik ühtsus ja lähedus on oluliselt püsivam suhte aluskivi kui füüsiline välimus (mis ajas kaob) või emotsionaalne side (mis ajas muutub).

Kuidas mõjutab see aga perekondi ja jõule? Väga otseselt. Kujutleme Eesti ühiskonda, kus pea kõik perekonnad püsiksid koos.

Kui kõik see aeg, mis kulub üksteisega vaidlemisele ning lastega lahus elu korraldamisele, jääks tähendusrikaste hetkede loomiseks!

Kui kõik see raha, mis kulub abielu lahutustega seotud kohtulahenditele või eraldi elukohtade soetamisele, saaks kasutatud perekonna tuleviku tugevdamiseks ja vaesemate aitamiseks!

Isegi enamik suguhaigusi oleks üksteisele lojaalsete abikaasade puhul vaid ühe-kahe põlvkonna kaugusel väljasuretamisest. See ei ole idealism, vaid võimalik visioon Eesti inimestele tulevikuks.

Jõulud on aeg, mil suhteid korrastada

Olukorras aga, kus suhted on kergesti purunevad, hakkavad kergesti kõikuma ka ideaalid.

Juba täna leidub mitmeid noori, kes ei unista ühest elukestvast püsisuhtest, ja seda mitte põhjusel, et nad seda tingimata ei sooviks, vaid põhjusel, et nad ei pea seda enam võimalikuks.

Kõige tagajärjel kannatab nii olemasolevate kui ka tulevaste põlvede vaimne, füüsiline ja sotsiaalne tervis ning selle vältimiseks tuleb tuua muutust.

Nii kaua kui jääme suurt raha ja palju kuulsust, kuid katkiseid suhteid paljundavaid inimesi nimetama edukateks eeskujudeks, mingit positiivset arengut ei tule.

Ometi näen ma ise lähedalt tervete perekondade visiooni teostumist noorte hulgas ka juba tänases Eestis.

Näiteks on 3D koguduse keskel vallalistele noortele olemas atraktiivsemad eeskujud katkiste ja kestmatute suhetega ühiskondlikest trendidest abielupaaride näol, kes on pühendunud kestvale ja tähendusrikkale suhtele nii Jumala kui ka üksteisega.

Mida peaksid tegema aga need, kes igatsevad püsivat perekond, aga on täna juba oma elu tahtlikult või tahtmatult keeruliseks elanud?

Tean, et keegi meist ei ole saanud valida oma perekondlikku stardipaketti, kuid ikka ja jälle ütlen noortele, et sellest hoolimata saate valida perekondlikku pärandit, mille te ise maha jätate.

Isegi kui oleme teinud elus vigu, siis jõulud on aeg, mil suhteid korrastada. Täna on võimalus üksteisega arvestada ja teineteisele andestada, inimestega leppida ja perekondi lappida.

Internetis liikleb tsitaat, mille andis abielupaar, kes vastas reporteri küsimusele, kuidas nad on suutnud 65 aastat koos püsida.

Naine vastas: «Me sündisime ajal, kus kui midagi läks katki, siis parandati see ära, mitte ei visatud minema.»

Mis oleks, kui see mõte oleks eeskujuks ka kõigile eestlastele nii täna kui ka tulevikus?

Isiklikult tean, et minu abielu ja perekonna püsivalt tervena hoidmise parim võimalus on Jeesuse-keskne elu.

Millised saavad olema aga laiemalt eestlaste perekondlikud suhted jõuludel 50 aasta pärast, sõltub sellest, milline visioon valitakse täna.