Donald Trump

FOTO: SCANPIX

Eesti otsus hääletada ÜRO Peaassamblees Ameerika Ühendriikide vastu oli kõigest tagasiside Ameerika presidendile Donald Trumpile, et tema otsus Jeruusalemma asjus oli ühepoolne ja populistlik, kirjutab reisihuviline Erki Loigom.

Jälgisin eile sotsiaalmeedias huviga kirglikke mõttevahetusi ÜRO Peaassamblees toimunud hääletusest selle üle, kas tunnistada Ameerika presidendi Donald Trumpi avaldust tunnustada Jeruusalemma Iisraeli pealinnana. Vähe on selliseid välispoliitilisi juhtumeid, mis tuimi eestlasi nii kirglikult käima tõmbab. Ei tea miks?

On üsna selgelt eristuvad leerid. Suurema osa moodustab kinnisideedega pime seltskond, kelle jaoks kogu araabia maailm koosneb terroristidest (palestiinlasi nii nimetada päris ei tohi, aga üldistame siis natuke) ning Iisraeli õigused ja tegevusviisid on vääramatult õiged, sealhulgas eesmärk pühitseb abinõu. Kohtab ka neid inimesi – õnneks vähem –, kelle jaoks on see kõik üks suur Ameerika tõugatud juutide vandenõu. Erapooletuid siin küsimuses on vähe.

Meie poliitika suurkujud hurjutavad eilset Eesti valikut peamiselt mure tõttu, kuidas Ühendriigid hakkavad nüüd Eestisse suhtuma. Nii mõnigi on viinud jutu üldse teemale, et välisminister Sven Mikser on sots – mis sealt ikka oodata? Tõsi, Mikser on olnud nähtamatu välisminister. Küll aga on ta üks neist, kes poliitikaväliselt suudab kainelt terviklikult arutleda Lähis-Ida teemadel. Amet tal seda alati kahjuks ei võimalda teha.

Mille üle siis eile ÜRO Peaassamblees hääletati?

Minu arvates anti Trumpile tagasiside, et tema populistlik ning vaid Iisraeli ja juutide eneseuhkust tõstev otsus on tegelikult Lähis-Ida rahuprotsessi kahjustav. Lisaks on tema samm kogu piirkonna stabiilsust oluliselt kõigutav.

Me (see tähendab Eesti) ei hääletanud seal ju selle üle, mis saab Ameerika toetusest Eestile. Kui tehakse halbu otsuseid, siis võime seda välja öelda ka Soomele või Lätile. Eesti tegi eile väärtuspõhise otsuse, kuigi see kõlab jube klišeelikult. Ja selles vallas ei olegi oluline nui neljaks hoida mingit Euroopa ühist joont. See ei ole probleem.

See, et enamik maailmast mõistis eile Trumpi otsuse hukka, ei tähenda seda, et Jeruusalemm ei võiks olla Iisraeli pealinn. Küll aga meetodid selle saavutamiseks ei ole aktsepteeritavad. Mina lisanuks sinna veel klausli juudiasunduste ja demograafilise maadehõivamise (peaminister Arel Sharoni algatus, mida tema järelkäija Benjamin Netanyahu ilmselge naudinguga ellu viib) kohta Läänekaldal.

Kuna algatus tuli Türgilt, siis on mõnel meie välispoliitika raskekahuril kasutusel argument, et läksime kaasa Türgi vimmaga Ameerika vastu. Mida veel annab välja mõelda? Olge rahulikud, Trump ei jõua kogu maailma karistada, kuigi Ühendriikide saadik ÜROs Nikki Haley nii lubas.

Muide, proua Haley eilne kõne oli ka selline, et nii mõnigi võis kätt väristades valesid nuppe vajutada. Juhtus nii minulgi, kui proovisin telekal häält ruttu maha keerata ja kogemata hoopis panin kinni.

Veel kord, Iisrael on olemas, sellega tuleb araabia maadel leppida. Aga kumb oli enne: muna või kana?

Soovitan veendunud Iisraeli toetajatel oma eelarvamused korraks maha suruda ja veeta mõned päevad Läänekaldal ja siis kasvõi vaid iseendale salaja ühtteist tunnistada. Imestada valdavalt kaigastega (siiani, aga kas ka edasi vaid kaigastega?) relvastatud palestiinlaste vastureaktsiooni üle on kohatu. Enamik Läänekalda elanikest ei ole ära teeninud meetodeid, millega Iisraeli kaitsevägi karistab neid. Viha sünnitab vaid viha.

Ilmselt keegi eestlastest ei mõista lõpuni Jeruusalemma tähtsust ja olemust sealsetele rahvastele. Aga meie võiks mitte segi ajada, mille üle eile siiski hääletati.