Marti Aavik: tähed ennustavad suurt jama

Tähemärgid. Foto: Repro

EPILOOG (proloogi kohal). Horoskoopide kõrghooaeg on jälle käes. Peaaegu kuue aasta eest, nädal või kaks pärast selle populaarse artikli algset ilmumist (PM 7.01.2012) rääkisin toonase Postimehe omanikfirma juhiga tema enda arvamusloo sõnastuse pisidetailidest. Olgem ausad, üldse mitte pealesuruvalt, hillitsetult, vaid moka otsast ja muuseas… Aga ikkagi mainis ta, et meie konkurent teenib horoskoobiga kena kopika…

Toonane peatoimetaja ütles (arvatavasti pärast põhjalikuma arvamuse kuulamist), et lugu on ikka väga hea (nagu talle alguseski olevat tundunud), aga ilmutamise ajastus (seesama ärilise tähendusega kõrgaeg) ei olevat olnud kõige parem.

Nendestsamadest dilemmadest vankumatu ausameelsuse ja teenimise vahel aga see horoskoobilugu ju suurelt osalt ongi.

Mõtlesin nüüd mitu päeva tõsiselt, kas ma võin käsi südamel kinnitada, et seesama küllalt kõrvalisel teemal ja moka otsast poetatud (peaaegu olematu) märkus ongi suurim surve äri poolelt ajakirjanduslike valikute suhtes, mida Postimehes veedetud peaaegu kümne aasta vältel olen isiklikult kogenud. Jah, võin kinnitada: minu valikuid ajakirjanikuna pole survestatud ja ükski Postimehe ärijuht pole pastaka küljes rippunud.

Aeg-ajalt ilmuvad meelelahutusportaalides rõõmsad kilked, et horoskoobi tegija olevat oma ennustusega täitsa täppi pannud. Kui tahate seda täppipanemist tõsimeeli hinnata, siis alustage näiteks sellest, et kirjutage aasta alguses horoskoobist välja need ennustused, mille tabavus on ühemõtteliselt kontrollitav: kas juhtus või ei juhtunud (just ennustatud isikutega, kohas, ajal jne). Huvitav ja meelelahutuslik oleks juba sedagi analüüsi näha, kui palju ilmuvates horoskoopides üldse kontrollimiseks piisava konkreetsusastmega ennustusi on.

Marti Aavik, detsembris 2017

NÜÜD ALGNE ARTIKKEL: 

Üks suur Eesti ajaleht (mitte Maaleht ega Postimees) lõpetas mõne aasta eest peatoimetaja veendumuse ajel horoskoobi avaldamise. Pärast seda ei saanud toimetuse sekretär suurt muud teha kui vastata lugejate kõnedele, kes nõudsid horoskoopi. Rahva tungival nõudmisel toodigi horoskoop taas leheveergudele, kus see ilmub siiani.
Kui lugeda näiteks sotsioloogilisest uuringust, et üle Euroopa kalduvad maainimesed linnavurledest natuke rohkem astroloogiat uskuma, tundub päris arusaadav, et kõige enam pühendab astroloogiale ruumi just Maaleht.
Kuna astroloogiasse uskujaid on naiste hulgas meestest veidi enam, kuulub horoskoop naistelehtede raudvarasse. Need, kes astroloogiasse ei usu ja horoskoope isegi naljakaks ei pea, pööravad lehte, aga uskujad vähemalt ei pahanda toimetustega horoskoobi puudumise pärast.
Nii ajalehesaba horoskoopide kui ka «täpsel» sünnikaardil põhinevate isikukirjelduste ja ennustuste paikapidavust on üllatavalt palju teaduslike meetoditega kontrollitud. Lisaks elukutselistele teadlastele on astroloogidele väljakutseid esitanud skeptikute organisatsioonid. Pole leitud tõendeid, et astroloogia meetoditega suudetaks sündmusi juhuslikust paremini ennustada.
Samuti ei läbi astroloogide isikukirjeldused pimeteste – kui inimene ei tea, milline kirjeldus on koostatud tema sünnikaardi järgi, siis ta ei tunne seda juhuslikult valitud kirjelduste seast ära. Tavaliselt esitatakse siis vastuväide, et «see, mida teie kontrollisite, polegi ju päris astroloogia, see õige on kusagil mujal». Loomulikult on püütud leida «seda ­õiget» ning testitud ka erinevate kultuuride astroloogia ennustusvõimet. Siiani on tulemus ühene: astroloogia on ennustamismeetodina täiesti ebausaldusväärne.

Astroloogiat ja horoskoope ongi nimetatud lihtrahvale antavaks (ohutuks) vaimseks närimiskummiks. Päris ohutu ei pruugi see toode siiski olla, sest mõned kodanikud teevad enda jaoks olulisi otsuseid astroloogiale tuginevate väidete põhjal.

Mõni otsustab partnerivaliku selle järgi, kas päikesemärgid sobivad. Mõni panustab börsil või kasiinos, kui horoskoop lubab head õnne, või jätab mõistliku tehingu katki, kui horoskoobi koostaja soovitab miskipärast näiteks Kaaludel sel päeval tähtsatest otsustest hoiduda.
Mõnes mõttes võiks ju öelda, et kui usaldusväärse­(ma)t ennustamismeetodit mingi asja kohta pole, siis miks mitte järgida horoskoopi? Kui otsustada ei oska, siis miks mitte visata kulli ja kirja? Ma arvan, et halvaks muutuvadki asjad alles siis, kui tegelikust elust välja sõelutud argumendid soosivad üht lahendust, aga inimene otsustab horoskoobile tuginedes midagi muud.
1984. aastal kutsus mõjukas USA skeptikute organisatsioon (Committee for Skeptical Inquiry) ajalehti üles lisama horoskoopide juurde «hoiatust», et tegemist on meelelahutusega. Enam kui tuhandest toona horoskoope avaldanud väljaandest järgis seda üleskutset vaid umbes 70. Mida sellest arvata? Heatahtlik oletus: toimetused ja omanikud pidasid siiralt oma horoskoope tõsiseks sisuks, mitte meelelahutuseks. Kas teie usute sellist väidet?
Mina arvan, et pigem näitab see ärihirmu suunda: kui meie ütleme oma horoskoobi kohta «meelelahutus», siis ostab astroloogia-usku lugeja «tõsise toote» – äriloogika järgi tuleb niisugused augud kinni toppida. Kui öeldakse otse välja, et ennustusjõudu horoskoobil pole, siis miks peaks seda üldse eelistama mis tahes muule meelelahutuslikule tekstile? Pealegi, siis peaks ju hakkama pingutama, et need, tavaliselt üsna lamedad tekstid, oleksid tõepoolest naljakad.
Portaali skeptik.ee vedaja Martin Vällik ja mitmed teised toredad inimesed on Eesti väljaannetel soovitanud võtta eeskuju ajalehest Helsingin Sanomat, kus horoskoope põhimõtteliselt ei avaldata. Ka minu süda ütleb, et nii talitades kannaksid väljaanded vastutustundliku eliidi rolli… ja ma ei taha olla oportunismi õigustaja.

Samas on selle soovituse järgimise teel «muna või kana» probleem – kumb peaks muutuma enne, kas ühiskond (meedia tarbija ja selle eest maksja) või meedia ise.

Nimelt on Soomes võrreldes Euroopa keskmisega kõige vähem astroloogiasse ja horoskoopidesse uskujaid. Eesti seevastu kuulub horoskoobiusku inimeste protsendilt Euroopa «tippu» koos Slovakkia, Leedu, Tšehhi ja Lätiga (Special Eurobarometer 224 ja 225 «Europeans, Science & Technology», 2005).
Ka Soomes ilmub palju horoskoope ning kaunis astroloog Satu Ruotsalainen on tõeline meediastaar. Eelmise aasta valimiste eel ennustas ta Keskustale suurt võitu. Tegelikult Keskusta kaotas ja Mari Kiviniemi pole enam Soome peaminister. Kuus-seitse aastat tagasi ennustas ta ühele väga tuntud kultuurikriitikule erakordselt head aastat, aga kahjuks suri see mees samal aastal. Parajalt skeptiline ühiskond peab meelelahutuseks seda, et kuulus ennustaja ei leidnud peolt tulles oma autot üles jne.

Meil on niisugust elutervet lähenemist vähe. Ennustajate väiteid ei viitsita tagantjärele tükkideks võtta. Ühed (ajakirjanikud) ütlevad horoskoopidest kuuldes aih ja vuih, «ega keegi ometi arva, et ma neid loen». Teised kiidavad mõõdutundetult oma väljaande «toodet» – lihtsameelsusest või ärihuvist, ons sel publiku jaoks vahet?
Suurepärasedki ajaveebid (skeptik.ee pole ainus) on väheste lugejatega nišitooted, kus totrusi paljastatakse küll tubli järjekindluse ning kohati päris hea huumoriga, aga paraku nõuab neist aru saamine mõningat ettevalmistust, mida kõigil pole.
Tõsiste teadlaste ja erialaajakirjade jaoks (väheste eranditega) on astroloogia küllap suhteliselt ebahuvitav teema – andmebaas ISI Web of Science andis märksõnale «astroloogia» alla tuhande ja märksõnale «horoskoop» alla paarisaja vaste. Seda on väga vähe. Sellega seonduvate artiklite arvult on tipus kirjandusteadlased ja (kunsti)ajaloolased, kellel on tarvis üht või teist sümbolit mõtestada ja praegustele haritlastele tõlkida. Küllalt suure osa (umbes kümnendiku) paigutab andmebaas psühholoogia valdkonda ning pisut ka muudesse sotsiaalteadustesse.
Kas see teema vääriks suuremat tähelepanu? Ühelt poolt mitte, sest asja olemus on laias laastus selge, kui keegi just mõnd väga huvitavat vaatenurka või koguni senist teadmist kummutavaid tõendeid ei leia.
Teisalt meenub mulle kirjeldus põlgusest, millega Rootsi aadlikud kuulasid Stockholmis jutte nõidumistest. Ometi ei kirjeldata ka Eestis toimunud nõiaprotsesse «pimedast keskajast» jutustavates õpikupeatükkides, vaid täiesti luterlikus Rootsi ajas, enam-vähem kõrvu Tartu Ülikooli asutamisega. Ühiskonnas, veel eriti demokraatlikus, on kodanike veendumuste sisul ja teadmiste kvaliteedil kindlasti oma roll mängida ning me ei tea ette, millal ja kuidas ülemäärane horoskoobiusk meid sabast hammustada võib.
Lõpetuseks väike vinjett eksperimentaalpsühholoogiast: miks horoskoobid ikkagi nii usutavad tunduvad?
Kuuskümmend kolm aastat tagasi avaldas teadusajakiri Journal of Abnormal Psychology (1949, nr 44) ameerika psühholoogi Bertram R. Foreri kirjelduse katsest, mille ta oli teinud oma tudengitega. Ta palus üliõpilastel täita ühe isiksuseomadusi mõõtva testi (forer.netopti.net).
Nädal või paar hiljem sai iga üliõpilane kätte kirjaliku hinnangu oma isiksuse kohta. Forer palus üliõpilastel viiepalliskaalal hinnata, kui täpselt on nende isiksuse omadused ära tabatud. Kui Forer üliõpilaste hinnangud kokku lõi, sai ta keskmiseks tulemuseks 4,26 – «väga hea» ja veerand veel tugevusvaruks ka.
Kas äsja sõjast tulnud Forer oli tõesti suutnud leida suurepärase isiksuse omadusi hindava testi? Tegelikult Forer ei vaadanudki testivastuseid, vaid andis kõigile täpselt sama vastuse, mille ta oli horoskoopide tekstidest võtnud. Ometi arvasid üliõpilased, kes nägid ainult neile antud vastuslehte, et see kirjeldab just nende eripäraseid omadusi.

Seda katset on aastakümnete vältel palju korratud – efekt töötab robustse järjekindlusega.

Olen televisioonist näinud etendust, kus mustkunstnik lasi kaubanduskeskusesse üles pandud ennustajatelgis võtta inimestel pakist tarokikaarte, aga luges kõigile monotoonsel häälel ette täpselt ühesuguse teksti väidetavalt nende inimeste hiljutiste elusündmuste kohta. Inimesed lausa nutsid: «See on nii minu kohta … kuidas ta ometi neid asju teab?»
Esimene tähelepanek seisneb selles, et põhimõtteliselt on võimalik koostada tekste, kus leidub igaühele midagi (nn Barnumi efekt). Teine ja tähtsam õpetus­iva on, et ennustaja usutavus tekib kliendi peas. Meie, inimesed, oleme varmad siduma mõttes kokku tegelikult mitteseotud või juhuslikud sündmused, kui me usk, ­ootus või hüpotees dikteerivad, et seos on olemas. See on üks paljudest mõtlemisvigadest, mis on omased ka neile inimestele, kellel pole mingit psüühikahäiret.
Ennustamise näiv usutavus on selle mõtlemisvea erijuhtum. Kuna meie kohta kogutakse mingisugust informatsiooni (näiteks täpne sünniaeg ja -koht, vereproov, psühholoogiline test või millised kaardid pakist tõmbasime), siis me arvame, et see, mida meile pärast öeldakse, tugineb kogutud infol. Tegelikult ei pruugi see ju nii olla.
Trikk on veel selles, et mida rohkem enne infot kogutakse (lisaks vereproovile veel kopsuröntgen) või hookus-pookust tehakse, seda usutavamaks me peame meie kohta öeldut.
Foreri katse moraal neile, kes tahavad tõsimeeli ja ausalt mingigi juhuslikust parema ennustusvõimega testi teha, on see, et lihtsalt inimeste ütluse «jah, see käib minu kohta» järgi ei saa otsustada, et nende test töötab – asja tuleb kavalamalt kontrollida ja see on võimalik.
Astroloogide sünnikaartidel põhinevad horoskoobid pole siiani metoodiliselt korrektset kontrolli läbinud, aga mitmed psühholoogide tehtud isiksusetestid on. Viimane ei tähenda muidugi seda, et töötab iga test, mille juurde keegi on kleepinud sildi «psühholoogiline» – petta saab nimest sõltumata.

Kui astroloog oma kliendiga kohtub ja temaga vestleb, siis saab ta muidugi inimesest mingi pildi, nagu me kõik saame teistega suheldes, aga astroloogia kui meetod ei puutu siin kuidagi asjasse.

Niisama juttu puhuda võib ju kellega tahes, aga näiteks psüühikahäire ravis või rahaasjades nõustamiseks on olemas astroloogidest asjatundlikumaid tegelasi ja usaldusväärsemaid meetodeid.

Ja on veel üks vigur, miks kliendid ei kipu oma astroloogi väiteid küsimuse alla seadma: mida rohkem me millessegi panustame, seda rohkem oleme motiveeritud mõtlema, et see on üks õige asi.

Kui sa oled maksnud astroloogile tuhat eurot, siis on väga raske endale öelda, et see raha läks lihtsalt vett vedama – me psüühika sõdib niisugusele ülestunnistusele sisemise rahu nimel vastu. Pole ju lihtne öelda, et ise olin loll.

P. S. Ajalehtedes ilmub päevast päeva mitmesuguseid ennustusi. Ennustamine on me elu hädavajadus. Ennustavad politoloogid, poliitikud, ajakirjanikud, arvamusliidrid, ja panevad tihtipeale ka mööda. Allikakriitiline hoiak – kust nad seda võtavad, mida ütlevad – kulub igapäevaelus ära.

Enda kohta võiks aga teada, et on olemas mõttestambid, mis enamasti teenivad meid päris hästi, aidates näiteks langetada igapäevaseid otsuseid kiiresti ja suurema ajuragistamiseta. Aga needsamad stambid võivad meid mõnes olukorras ka päris rappa viia. Suur jagu levinud petuskeemidest ongi loodud parasiteerima tüüpiliste mõttevigade peal.

Kas petjad ise aru saavad, miks ja mismoodi nende pettus toimib, on seejuures ebaoluline. Vaevalt et keerits­uss mõistab, millist kahju tema elutegevus karu tervisele põhjustab. Aga kui karuotid oskaksid nakatumist vältida või parasiite tõrjuda, oleks nende elukvaliteet parem.