See on vaid killuke ajateenistuse mälestustest. Vaatamata levinud arvamusele, et see on aja raiskamine, otsustasin mina sellest ajast võtta maksimumi. Õppisin endas tundma külgi, mida ei arvanud eneses eksisteerivat.
Need mälestused oli põhjus, miks läksin ka 2015. aastal suurõppusele Siil. Kuigi toona oli aja surnuks löömist palju rohkem, meeldis mulle ka see õppus, sest sai meenutada, mis mõnu on päevade kaupa metsas elada. Süüa katelokist ja magada telgis.
Viimastel aastatel on oluliselt kasvanud tõenäosus, et ma võiksin sellisele õppusele veel kord sattuda, sest julgeolekuolukord on muutunud. Korraldatakse enam õppuseid, nagu detsembri alguse Okas. Kuigi minusse see otseselt ei puutunud, jäi õppusest okas hinge küll.
Nimelt teatas kaitsevägi hiljuti, et välkõppuselt puudunud mehi ähvardab väärteomenetlus ja 1200-eurone trahv. Kuidagi tuleb ju reserviste «motiveerida» õppustel osalema, ent selline viis on põhjuseks, miks ma järgmisel korral reservõppusele ei lähe.
Miks nii? Sest kirjutasin kevadel loo arstist, kes noormehi kaitseväest ära aitas. Poisid maksid talle raha ja tema andis neile ilmselt libadiagnoosi, mis ajateenistusest päästis. See arst anti kohtu alla.
Aga poisid, kes olid samuti altkäemaksu andes kriminaalsele teele läinud, pääsesid oportuniteediga. See tähendas, et nad pidid maksma riigi tuludesse 1000 eurot ja kõik oligi läbi. Mõni pidi arstlikku komisjoni uuesti minema, ent enamik olid selleks juba liiga vanad.