Kariina Laas: viin või õlu? Või hoopis vein?

Kariina Laas

FOTO: Erakogu

Alkoholipoliitika eest vastutavad inimesed, lõpetage Exceliga mängimine! Jätke aktsiis rahule ja toetage rohkem tervislikke vaba aja tegevusi! Head algatused on viimase osas tehtud, lisaväärtusena saate muude vaimsete ja füüsiliste probleemide vähenemise, kirjutab sõltuvushäirete uurimisega tegelev psühholoogiadoktor Kariina Laas.

Eelmise nädala reede Postimehes tundis Alkoholitootjate ja Maaletoojate Liidu (ATML) tegevjuht Triin Kutberg muret praeguse alkoholiaktsiisi poliitika pärast, mis maksustab lahjat alkoholi kangega võrreldes madalamalt («Valitsusele topeltkiitus», PM 15.12). Ta soovitab käsitleda alkoholi alkoholina ja kiidab praeguse valitsuse samme alkoholi võrdsema maksustamise suunas, heites eelmisele ette õlle eelistamist viinale. Mina ses osas etteheiteid ei teeks, kuid alkoholipoliitika kohta oleks üht-teist öelda küll.

Kõigepealt. Kutberg vihjab, et viina ja õlut tuleks võrdsemalt maksustada, sest aktsiisilaekumine kangelt alkoholilt on kolm korda suurem hoolimata sellest, et puhta alkoholi hulk on ärajoodava õlle ja viina puhul üsna sarnane. Kuigi Kutberg on murelik –  «Ainuüksi väiksemast aktsiisist tulenev hinnavahe soodustab aga selgelt lahja alkoholi tarbimist kangele.» –, on selline trend just täpselt see, mida vaja on. Alkoholipoliitika üks eesmärk ongi inimesed kange alkoholi tarbimiselt lahjema peale juhtida ning seda saab muuhulgas edukalt teha aktsiisimäärade erisustega, samamoodi praktiseeritakse ka teistes tsiviliseeritud maades.

See aga ei tähenda tingimata, et õlu poes alati odavam oleks. Pool liitrit pudeliõlut on küll sama suurest viinast oluliselt odavam, kuid sama koguse alkoholi tarbimiseks õlle puhul on vaja rohkem raha välja käia, hoolimata õlle madalamast aktsiisimäärast (joonis 1, põhineb konjunktuuriinstituudi andmetel ja kodumaiste toodete hindadel). Pole mõtet siin välja tuua nii lahja kui kange alkoholi kampaaniahindu ja muid erisusi à la 1,5-liitrine kange Bock. Oluline on üldpilt. Üldpildis on hoolimata aktsiiside ebavõrdsusest igal juhul odavam juua viina, mitte õlut või veini, mille tootmiskulud on viinaga võrreldes oluliselt suuremad. Madalama SKTga riikides inimese kohta (ka Eesti on Euroopas veel keskmisest allpool) ongi kange alkoholi osakaal tarbimisest suurem, suurem on ka üldine alkoholi tarbimine liitrites.

FOTO: Eesti Konjuktuuriinstituut. Kujundus: Silver Alt (PM).

Miks rahvast lahjema alkoholi poole suunatakse? On's seal vahet, kas juua end purju õllest või viinast? Kas tõesti viinas sisalduv alkohol on õlle omast ohtlikum? Lihtne vastus on, et tegemist on küll sama meelemürgiga, kuid tarbimise viisist oleneb päris palju.

WHO robustne rahvastikupõhine tulemus näitab, et sõltuvushäire alkoholist on tavalisem just nendes riikides, kus kange alkoholi osakaal tarbimises on suurem. Loomulikult saab sõltuvusse jääda ja kuritarvitada ka veini, õlut või siidrit, kuid kange alkoholi kogustega on lihtsam liiale minna ja kontrolli kaotada. Keskenduvad ju «targa» tarvitamise levinumad nipid eelkõige alkoholi imendumise aeglustamisele – kanget alkoholi soovitatakse segada mittealkohoolsete jookidega ning alkohoolsete jookide vahele tuleks vett tarbida, samuti soovitatakse juua vaid täis kõhuga (toit aeglustub imendumist ja söögi otsa mahub alkoholi vähem). Loomulikult võib ka üldse mitte juua. Seega, alkohol on kontsentreeritumana ohtlikum, sama kehtib ka illegaalsete meelemürkide kohta.

Olulised on ka joomise mustrid, mitte vaid ärajoodud alkoholi kogused. On suur vahe, kas juua toidu kõrvale klaas veini iga päev või olla mitu nädalat karske ja juua siis seesama kogus alkoholi ära ühel õhtul – viimane variant on kindlasti tervistkahjustavam. Tervisekahjustused hõlmavad ca 200 haigust ja probleemi, alates purjuspäi saadud vigastustest ja surmadest ning lõpetades vähkkasvajate ja maksa ülesütlemisega. Lisaks terviseprobleemidele kaasnevad alkoholi liigtarvitamisega suhte- ja muud sotsiaalsed probleemid, rääkimata perevägivallast. Kahjuks on eestlastele omane pigem ebaühtlane ja tervistkahjustav joomismuster, kus vähemalt kord kuus juuakse korraga ära 60 ml või rohkem puhast alkoholi, s.o 5–6 alkoühikut (WHO). Mõni lugeja võib nüüd silmi pööritada, et see pole mingi kogus, kuid juba selliste koguste regulaarne ärajoomine võib tekitada tervisehädasid. Sarnased mustrid on enamikus endise NLi riikides. Murekoht on Eesti puhul ka see, et meil on palju teismelisi, kes samamoodi joovad. Eesti teismelised paistavad silma ka sellega, et on Euroopa noortega võrreldes kõige enam purjus olnud, ja seda võrdselt nii lahjat kui kanget alkoholi tarbides.

Nüüd aktsiisimäärade ja hinnateemade juurde, mis eestlased lõunanaabrite juurde ostlema suunavad. Majanduse algkursuses tutvustatakse maksustamise põhitõdesid, mille kohaselt eksisteerib tasakaalupunkt, kus maksud oodatult laekuvad, varimajanduse osakaal on väike ja kodanike rahulolu aktsepteeritav. Kui põhitõed unustatakse, on tulemuseks maksumääradega liiale minek, mille tõttu eelarvelahter täis ei tulegi – ka rahandusministeerium on 2017. aasta aktsiisitulude prognoosi mitu korda allapoole korrigeerinud. Kui Eesti oleks isoleeritud riik, siis võiks see plaan toimidagi, rahvas jooks vähem, kuid me oleme ELis ja naabritega avatud soojades vastastikku kasulikes suhetes.

Seega olen paljude eelnevate arvamuseavaldajatega päri, et aktsiisidel on lagi käes, kuid vastandun ATMLile, toetades selgelt kange ja lahja alkoholi erineva maksustamisega jätkamist. Mida aga alkoholitarbimise vähendamiseks veel saaks ette võtta?

Kõigepealt tuleb siiralt kiita: Eesti rahvas on kümne aasta tagusest alkoholitarbimise tipphetkest (14,8 liitrit alkoholi täiskasvanud elaniku kohta aastas) suutnud alandada alkoholi tarbimist pea viie liitri jagu, mis on suurepärane tulemus. Jooniselt 2 on näha, et kõrget taset 2007. aasta majandusbuumi ajal toetas just kange alkohol, aga nii kange alkoholi tarbimine kui õllejoomine kaotavad maad hoopis veinile. Lahja alkoholi osakaal, sh magusad «lastejoogid», kahaneb.

Tarbimise alanemisele aitas kõigepealt kaasa majanduslangus, edasi mängis tõenäoliselt olulist rolli aga maksustamine (mõlemal puhul on alkohol võrreldes sissetulekuga suhteliselt kallis) ning piirangud alkoholi kättesaadavusele ja reklaamile. Aktsiisimaksude ja regulatsioonide abil rahvast kaitstes läheb aga meelest, et tegemist on mõtlevate subjektidega, kellel on peale käskude-keeldude repertuaaris ka muud eneseregulatsiooni võtted.

Õnneks kõigil pole see meelest läinud – alkoholipoliitika roheline raamat mainib ka teavitustööd, mida viib vast kõige nähtavamalt ellu Tervise Arengu Instituut oma sotsiaalsete reklaamidega, palju toimub ka perearstikabinettides ja suur osa haridusasutustes. Mõtlen siin eelkõige hoiakute kujundamist ja muutmist, mis võib tunduda ebamäärase ja raskesti mõõdetavana, kuid pikaajaliselt on just see inimkäitumise, sh alkoholi tarbimine, oluline kujundaja.

Mäletame, kuidas 90ndate alguses tundus Poola 20-aastase säilivusajaga keeks maailma parim, praegu kukuvad paljast mõttest sellele toidulaadsele tootele hambad välja ning soosingus on hoopis kodumaised säilitusaineteta tooted. Samuti hindame aina enam ökonoomseid (elektri)autosid, eelistame korduvkasutatavaid kotte kilekottidele, sorteerime prügi, ja peame normaalseks, et ka isad võivad lastega kodus «istuda».

Alkoholi suhtes oleme hakanud kvantiteedile eelistama kvaliteeti, seda näitavad aina enam populaarsust koguvad käsitööõlled ning pikemad viinamarjaveinide riiulid. See peegeldub ka ülalnimetatud statistilistes tarbimistrendides. Erinevalt 90ndate algusest ei pea me enam normaalseks purjuspäi sõitmist, ka on aina enam hinnas vaba aja veetmine alkoholita. Muutustele on kaasa aidanud riiklik sekkumine, kuid paljudest uutest algatustest on saanud omaksvõetud hoiakud ja väärtused, mis suunavad mõtlemist ja tegutsemist riigi abita.

Alkoholitarvitamist on aidanud vähendada ka üleüldine terviseedendus, sportimisvõimaluste soodustamine ja kergliiklusteede loomine. Viimaste puhul on tore kogeda, et kui teed valmis saavad, täituvad need eri vanuses nii ratastel kui jalgsi liikuvate inimestega. Kui inimesed juba välja jalutama-sportima lähevad, on väiksem tõenäosus, et nad samal ajal ka alkoholi tarbivad.

Liigne reguleerimine ja käsud-keelud võivad normaalse psüühikaga inimeses tekitada aga mässu, rikkudes alkoholitarbimise alanemise positiivseid trende. Psühholoogias tuntakse nn vastureaktsiooni teooriat (Reactance theory, Brehm & Brehm, 1981), mille kohaselt inimene võib tegutseda risti vastu sellele, mis temalt nõutakse. See on tuntud reaktsioon, mis tekkis «Onu Remuse juttude» Rebaseonul, kui Jänkuonu soigus, et «tee minuga mis tahad, ära mind ainult kibuvitsapõõsasse viska!».

Vastureaktsioon tekib, kui inimene tunnetab, et piiratakse tema valikuvõimalusi või sunnitakse peale mingit võõrast arvamust või tegutsemisviisi. Ka teismeliste mässumeelsust annab paljuski vastureaktsiooni teooriaga seletada. Alkoholi tarvitamise teema juures on vastureaktsiooni teoorial aga aukoht – enamikule liigtarvitajatest on korduvalt öeldud, et võiks joomise maha jätta, kuid miskipärast nad seda ei tee. Noortele öeldakse, et ära üldse proovigi alkoholi, see on paha, kuid millegipärast teevad nad ikka vastupidi. Peo ajal ütlus, et rohkem kokteile ei võta, kallab ainult õli tulle.

Risti vastupidised reaktsioonid on seda tõenäolisemad, mida teravamalt asi «ise tean ja teen» süsteemiga põrkub ja mida totram tundub korralduse andja. Kui nüüd paralleel praegusesse aega tõmmata, siis võivad isepäisemad inimesed, kes mõõdukamalt alkoholi tarbivad, kohati kummastava alkoholipoliitika vastu protestida suurema tarbimisega, mis siis, et neile endile sellest kahju tõuseb. Lätist saab ju odavalt hulgi tuua ja raisku pole vaja ka midagi lasta. Alkoholi kallinemise ja aina suuremate piirangutega kaasneb veel üks oht. Nimelt võib alkohol tunduda aina väärtuslikumana, ja seda eriti meie kõige haavatavama grupi, teismeliste jaoks.

Me ei pea alkoholipoliitikas ilmtingimata eeskuju võtma rangete regulatsioonidega maadest nagu Soome, kus tarbimine hoolimata karmidest piirangutest on praegu suuremgi kui meil (10,8 liitrit vs meie 9,9 eelmisel aastal). Uurime parem neid maid, kus tarbimine on aja jooksul nihkunud allapoole sellest tasemest, mida Eestigi ihaldaks.

Näiteks veinimaa Itaalia on läbi teinud suure ime tarbimise vähendamises: 70ndatel tarbitud 20 liitrist alkoholist vanema kui 15-aastase elaniku kohta on stabiilse alanemise tulemusena saanud 6–7 liitrit. Itaalia on üks liberaalseima alkoholipoliitikaga riike oma madalate aktsiisimäärade ning minimaalsete müügi- ja reklaamipiirangutega, ka alkoholi tarvitamise vanuselised piirid on ebamäärased. Üldse olid eelmisel kümnendil alkoholitarvitamise langetajad pigem veiniriigid (WHO).

Parim eeskuju oleks aga eestlastele olemuselt lähedasem Island, mis pole küll veiniriik (pigem õlleriik), kuid ka seal on suudetud tarbimine alla 6–7 liitrile tuua. Islandlased on 20 aastaga nii head tööd teinud, et nende teismelised on mitmete alkoholi ja ka muude uimastite tarvitamise osas heas mõttes Euroopas viimasel kohal (Alcohol use Among Adolescents in Europe, 2017).

Seal on küll karmim alkoholipoliitika, kuid võtmekohaks peetakse üldist terviseedendust eesotsas paremate vaba aja veetmise võimaluste loomisega. Ideid saadi ka sõltuvushäireid uurivatelt psühholoogidelt, kes osutasid, et inimestele meeldib oma teadvuseseisundeid muuta, ja eriti teismeliste jaoks on alkohol üks emotsioonidega toimetulemise vahend.

Kui nüüd teismelistele (kes pole veel n-ö ära rikutud) pakkuda ajukeemia muutmiseks alternatiivi mingi hobi või sportimise näol, õpetab see talle adaptiivsemaid toimetulekuviise ja täidab toredasti ka aega, mis muidu kampades jõlkumisele ja joomisele kuluks. Uskumatu, aga ennetusprogramm «Youth in Iceland», mis sisaldas ka akoholimüügi piiranguid, reklaamikeelde ja lapsevanemate harimist, toimiski! Kui 1998. aastal oli 15–16-aastastest eelmisel kuul purjus 42 protsenti, siis 2016 oli see näitaja kõigest viis protsenti. Ka kanepitõmbamine ja suitsetamine vähenesid drastiliselt, vastavalt 17 protsendilt seitsmele ja 23 protsendilt kolmele protsendile.

Siit mu palve alkoholipoliitika eest vastutavatele inimestele, lõpetage Exceliga mängimine, jätke aktsiis rahule ja toetage rohkem tervislikke vaba aja tegevusi! Head algatused on viimase osas tehtud, lisaväärtusena saate muude vaimsete ja füüsiliste probleemide vähenemise.

Kasutatud kirjandus

Alcohol use Among Adolescents in Europe. Environmental Research and Preventive Actions. (2013) Ed.: Steketee, M., Jonkman, H., Berten, H., Vettenburg, N.

Alkoholipoliitika Roheline Raamat (2014) http://www.tai.ee/images/PDF/Alkoholipoliitika_roheline_raamat.pdf

Brehm, S. S., & Brehm, J. W. (1981). Psychological Reactance: A Theory of Freedom and Control. Academic Press

Resource tool on alcohol taxation and pricing policies (2017). WHO, Center for Alcohol Studies, Centre for Addiction and Mental Health. Ed.: Sornpaisarn, B.,  Shield, K.D., Österberg, E., Rehm, J.

World Helath Organisation (WHO) http://www.who.int/substance_abuse/en/

Youth in Iceland http://www.rannsoknir.is/en/youth-in-iceland/

Tagasi üles