Üleskutse: kingi lapsele kained jõulud!

Foto: SCANPIX

Riigipühad on mitmes mõttes olulised. Esiteks juba seepärast, et anda sügavam tähendus valitud tähtpäevadele, märkida, et nendel päevadel ja nende taga olevatel mõtetel on meie ühiskonnale sügavam ja kandvam tähtsus.

Muidugi ei oleks õige demokraatlikus ühiskonnas kedagi sundida midagi tähtsustama, kui inimene seda mõtet ei jaga, kuid omamoodi ühiskondliku kokkuleppena oleme valitud päevadele sellise rolli siiski andnud.

Andes need päevad ka töölt vabaks, suunatakse inimesi veetma riigipühasid koos oma perekonnaga, oma lähedastega. Kahjuks näitab aastate kogemus, et just jõulupühad on üks töörohkemaid aegu nii politseile kui ka kiirabile. Samuti kasvab perevägivalla juhtumite arv.

Kahetsusväärselt ei tähenda iga pere jaoks koosolemine peresoojust ja üksteisega koosolemisest rõõmustamist. Väga tihti on probleemi allikas või suurendaja alkohol, millel on osa inimeste jaoks pühadel ja pidudel peaaegu et keskne roll. Need on kodud, kus lapsed peavad paraku kartma isa-ema kodusolemist. Sel juhul osutub laps tüütuks koormaks, kes võib otsese vägivalla ohvriks sattuda või unustatakse ta lihtsalt omaette olema.

Muidugi ei kahjusta alkohol perekondi alati nii traagiliselt. Olgem aga ausad ja tunnistagem, et alkohol võib ka palju vähemates kogustes tekitada eriti just lapse vaatenurgast koduses õhkkonnas ebakindlust ja turvatunde vähenemist.

Mõnikord avaldatakse arvamust, et aga minu lapsepõlves oli veidi ebakaines olekus onu just see kõige lõbusam, kes pööras ka lastele tähelepanu ja ajas naljakat juttu. Laps ei oska siiski olukorda adekvaatselt hinnata ja kui täiskasvanu on seisundis, kus temagi selleks võimeline ei ole, on asi kindlasti halb. Lapsed ei tohiks olla purjus inimeste seltskonnas ja kindlasti ei piisa jõuluõhtul ainult ühest nii-öelda kainest grupijuhist, kes hoiaks lastel silma peale. See ei ole normaalsus, millega tohiks leppida.

Kui lauas liigub naps, on üsna tõenäoline, et täiskasvanud hakkavad suhtlema ainult omavahel, laps või lapsed jäetakse ringist välja. Pilt üksikust lapsest, kes mängib jõuluõhtul oma toas ainsa sõbra – telefoniga –, ei ole kahjuks enam üldse ebatavaline.

Jõulud on jõululapse püha. Sestap ka laste püha. Lapse sünnipäeval me tema külalistele viina ei paku. Jõululapse sünnipäev peaks olema samasugune. Ometi on Eestimaa kutselised jõuluvanad intervjuudes ikka maininud peresid, kus rõõmu asemel õhkub pereisast alkoholi ning tal on raske ust avada, või on pidune pere küll tellinud jõulumehe, ent pärast unustanud, et laps ootab temalt ka kinki.

Tegelikult me kõik ju armastame oma lapsi. Liiga palju on lihtsalt harjutud, et iga pidulik sündmus nõuab kaasaelamiseks pudelit. Õige ja aus oleks katsetada, kas kaine jõuluseltskond ei saa tõepoolest peole hoogu sisse. Ja kui ei saa, siis kuidas panna iseend särama ilma etanoolivalguseta.

Vaadates seda pilti ühiskonnas laiemalt, oleme rahvana jõudnud sinnamaale, et püsimajäämine on sõna otseses mõttes valiku küsimus. Me kas saame ja jääme kaineks või jätkame seda hullust ja anname oma lastele üle teatepulga, millega nende lapsed või lapselapsed lõpuni jooksevad. Inimene, kes õpib elu kogema ja hakkama saama loomulikul moel, ilma alkoholita, leiab sama loomulikul moel ka põhjuse elust rõõmu tunda. Jõulud on rahu aeg, pered tulevad kokku ning need koosviibimised jätavad kustumatu jälje laste mälupilti. See jälg jääb alateadvusse ning kujundab tulevast elu ja selle väärtust.

Kindlasti tuleb meil sellel imeilusal õhtul jätta aukoht lauas lastele. Kohelda neid lauas lugupidavalt ja võrdsetena. Lasta neil rääkida ja vastata nende küsimustele, meenutada häid kombeid, aga mitte käsutada või pahandada valgele linale kukkunud vorstitüki pärast. Samuti peaksime nendega koos naerma, sest on ju nii tore aeg.

Lapsed vaatavad oma vanematele ja teistele täiskasvanutele alati aukartlikult alt üles. Meie aga ei tohi neile kalgilt ülalt alla vaadata või neid altkulmu seirata. Kui soovime oma last lohutada, talle midagi heatahtlikult selgitada, laskume lapse silmade kõrgusele. Kristliku maailma jõulude keskmes on sõnum sellest, kuidas ka Jeesus tuli esimesel jõuluööl inimlapsena sündides inimeste lähedale. Et olla meie silmade kõrgusel, et kogeda kõike seda, mida lihtne inimene oma elus tunneb, nii rõõme kui muresid.

Esimest jõuluööd nimetatakse ka valguse sünnipühaks, sest Jeesus nimetas ennast maailma valguseks. Ka oma elus peab iga inimene hoidma valguse poole ja eemalduma pimedusest, et hinge ei sööks tumedad mõtted ja tunded, et oleks jõudu endast eemal hoida negatiivne ja kiuslik, et me kõik suudaksime andestada, andeks paluda, leppida asjadega, mida muuta ei saa või mille muutmiseks on hilja. Tihti arvatakse, et kõige ebameeldiva unustamise juures on abi klaasist veinist või pudelist õllest, ning rõõmustamiseks ja tähistamiseks tuleb tõsta pokaal šampust. See ei ole õige – inimene ei vaja alkoholi. Küll aga vajame me kõik lähedust, hoolivust, armastust ning seda, et võiksime olla üksteise jaoks tähtsad ja kallid.

Aidaku jõulupühad ja jõululapse sünd meil mõista, kes on meie elu kõige suuremaks aardeks ja õnnistuseks ning kelle pärast peame ka oma elu elama ja samme seadma rõõmsa tähelepanelikkuse ja kaine peaga. Meie oleme ju need, kelle eeskujul hakkavad oma elus tähtsaid otsuseid langetama ning samme seadma meie lapsed ja lapselapsed. Andkem neile hea põhjus teha olulisi otsuseid ja tunda elust rõõmu ikka kaine peaga!

Kingime oma lastele kained jõulud ja nii võib sellest saada innustust terve järgnev aasta.

Loone Ots, Urmas Viilma, Aivar Haller, Lauri Beekmann