Andrus Karnau: Est-Fori ülbus ja rahva usaldamatus

Andrus Karnau Foto: Pm

Est-Fori tehase suurimaks probleemiks paistab kujunevat arendajate ülbus. See on tingitud ilmselt arusaamast, et paks rahakott on omaette väärtus, midagi sellist, mis teeb investorid paremaks kui ülejäänud rahvas.

Arendajad soovisid riigi eriplaneeringut, sest nende meelest oli talumatu käia vallamajast vallamajja ühelt rahvakoosolekult teisele, et oma projekti kaitsta. Riigikogu muutis arendajate soovil seadust, eriplaneering on algatatud. Arendajate liigsest enesekindlusest kõneleb mu meelest ka ülikoolide rektorite avaldus, et teadlased hakkavad edaspidi puidumassitehasest andma kooskõlastatud arvamusi. Teisisõnu, akadeemiline vabadus puidumassitehase arendamise projekti hindamisel enam ei kehti. Ilmselt pole keeruline mõista, et selline avaldus sündis puidumassitehase arendajate survel.

Est-For Investi juhatuse liige Margus Kohava on pressiteate vahendusel öelnud, et koostöö akadeemiliste ringkondadega on projekti jaoks tähtis, sest alginvestorid tahavad kindlustada tehase vastavuse kõigi õigusaktide nõuetele, samuti Eesti ühiskonna ootustele.

Eestis on planeerimisprotsess niigi arendajate poole kaldu. See peab ennekõike andma investoreile kindluse, et rahapaigutus tasub end ära. Seetõttu tundub kohatu soov saada täiendavaid garantiisid.

Varem on tehase arendajad soovinud, et valitsuse ministrid esineksid avalikkuses vaid tehast toetavate avaldustega. Sellega taheti poliitiline arvamusvabadus lukustada. Seda tehti edukalt, sest ministrid – ei eelmise ega praeguse valitsuse omad – lihtsalt ei räägi tehasest. Endine keskkonnaminister Marko Pomerants kirjutas kevadel arvamusloo, kus ütles, et uue rafineerimistehase tulekut ei peaks kartma. «Panustama peame küll sellesse, et see rajataks parimat võimalikku tehnoloogiat kasutades ja võimalikult minimaalse keskkonnamõjuga,» märkis Pomerants aprillis Postimehes. Selline positiivne sõnum vastas arendajate ootustele.

Aga mida muud saakski üks minister öelda. Iga vallavanem, iga minister, olgu ta roheline või mitte, saab ainult toetada investeeringut. Midagi muud polegi teha. Kui vaatame, millise jäägitu andumusega eelmine ja praegune valitsus on toetanud põlevkivitööstust, siis miks peaksid poliitikud äkki hakkama vaenama üht puidumassitehast? Nii üks kui ka teine munevad kaht sorti kuldmune, üks on majanduskasv ja teine riigikassa maksutulu miljonid. Et võimul püsida, on neid vaja igale poliitikule.

Investorite surve selle nimel, et poliitilised ja akadeemilised ringkonnad hoiaksid suu kinni, ainult suurendab umbusaldust projekti vastu. Kas sõna- ja arvamusvabadust ei olegi enam? Kas SKT on rohkem väärt, kui puhas looduskeskkond? Minu meelest on kogu see jutt tehase asukoha valikustki juba täiesti naeruväärne, sest Lõuna-Eestis on ainult üks paik Tartu lähedal, kus raudtee ristub suure voolu hulgaga veesoonega. Milleks hämada?

Puidumassitehase miljardieurost investeeringut saatvad hirmud on seotud looduskeskkonna ja metsaga. Praegu, kui usaldus ametlike raieandmete vastu on niigi madal, annab ühe uue puidutarbija lisandumine ebakindlusele hoogu juurde.

Veelgi tõsisem on aga küsimus, et kui puiduturule tuleb üks ülisuur ostja, kes on valmis tarbima umbes veerandi aastasest raiemahust, siis milline on selle mõju puidutööstusele ja puidu hinnale. Seda kõike tahaks teada, aga kui poliitikute suud on suletud ja teadlaste omad grante täis topitud, siis usaldusväärset vastust ei kuule. Kui selgitusi pole, on targem suhtuda mõõduka umbusuga.