Kristi Malmberg: aasta vasakpööre – kas neoliberalismi viimased hingetõmbed?

Kristi Malmberg. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Kas 2017. aasta tähistab pööret Eesti majanduses ja neoliberalistliku arengumudeli lõppu, küsib Postimehe majandustoimetuse juhataja Kristi Malmberg.

Jüri Ratase valitsus on viimase aasta jooksul ellu viinud paari aastakümne suurima maksupöörde. Tegu pole pelgalt maksumuudatustega, vaid selgelt ideoloogilise muutusega, mille teoks saades hakkavad rohkem maksma need, kes rohkem teenivad.

Lisaks suurendab Ratase valitsus muuhulgas riiklike investeeringute kaudu riigi sekkumist majandusse ja lubab riigieelarvel miinusesse minna. Need sammud koos tulumaksuvabamiinimumi järsu tõusuga, mis annab lisaraha madalapalgalistele ja napsab tüki kõrgepalgaliste sissetulekust, on senise neoliberalistliku Eesti pööre sotsiaaldemokraatia poole.

Neoliberalism on olnud aastakümneid domineeriv majandusmudel paljudes majanduslikult edukates riikides. Ka Eesti kuulub nende riikide hulka, kelle muu maailma kontekstis ülimalt edukas muundumine endisest nõukogude liiduvabariigist toimivaks turumajanduseks on suurepärane näide neoliberalismi toimivusest. Ent kas see, mis oli edu võti 1990ndate alguses, tagab jätkuva kasvu ja heaolu ka ajal, kui uus sajand on kestnud varsti juba paar aastakümmet?

Neoliberalismi kriitikat on peale muu Euroopa aina rohkem kuulda ka Eestis. Tõenäoliselt on üks selle põhjustest sotsiaaldemokraatlike Põhjamaade lähedus, kus on väga tugev sotsiaalsüsteem ning töötugi võib elada paremini kui keskmise palga saaja Eestis. Arusaadavalt tekitab see küsimuse, kas ja millal jõuab Eesti niikaugele.

Samas on ka heaoluühiskondade musternäitena tuntud Põhjamaad hakanud oma laiaulatuslikke ja kopsakaid toetussüsteem kärpima, sest selline heldus käib riigile lihtsalt üle jõu. Näiteks Taanis on töötu abiraha maksmise aega lühendatud neljalt aastalt kahele. Samuti vähendas Taani 2010. aastast veidi peretoetusi ning muid sotsiaalseid hüvesid. (1)

Kriitiline suhtumine sotsiaalsete hüvede külvamisse tärkab ka mujal. Näiteks Ühendkuningriigis igal aastal tehtava British Social Attitudes Survey (2) ühe viimase  uuringu järgi arvab 45 protsenti küsitletutest, et riik peaks kulutama vähem raha töötute toetamiseks, 61 protsenti arvab, et koos elav paar, kellel pole veel lapsi ja kel on raskusi ots otsaga kokku tulekul, peaks vaatama otsa endale, mitte lootma valitsuse makstavatele toetustele. 60 protsenti küsitletutest on seisukohal, et töötutoetusi makstakse liiga pikalt.

Samal ajal on Eesti viimaste aastate areng liikunud pigem sotsiaaltoetuste suurendamise  ja riigi suurema sekkumise poole. Mis on siis õige tee? On see üldse olemas? Või on pigem nii, et üks viis viib mingi verstapostini ja siis tuleb hobuseid vahetada? Nagu on öelnud Eesti president Toomas Hendrik Ilves, ei pruugi see, mis meid siia tõi, meid enam edasi viia.

1990ndate alguses Eesti taasiseseisvumise järel, kui tuli valida ka oma majandusmudel, õnnestus see tollases ajaloolises ja ühiskondlikus kontekstis erakordselt hästi. Tollane peaminister Mart Laar, kellest sai pärast majandusteadlase Milton Friedmani raamatu «Valikuvabadus» läbilugemist tema täielik austaja, pani aluse Eesti neoliberalistlikule majandusmudelile. Vaba turumajanduse vaimus ühesugune maksusüsteem, hea ettevõtluskeskkond ja võrdlemisi kiire privatiseerimine tõid Eestile Balti tiigri nimetuse.

Majandus kasvas kiiresti ning samuti keskmine palk, mis tähendas, et inimesed tajusid elu paranemist isiklikult, muutused olid sõna otseses mõttes silmaga nähtavad. Poed täitusid pärast rahareformi 1992. aasta juunis kiiresti, mis oli terav kontrast varasema totaalse defitsiidiga. Tõsi, alguses nappis ka värskeid kroone, vaesus tundus olevat üleüldine, kuid siiski läks elu ülesmäge. Kui 1992. aastal oli keskmine palk Eestis 35 eurot kuus, siis kolme aastaga see viiekordistus, ulatudes 152 euroni kuus. Aastaks 2000 oli keskmine palk kasvanud 314 euroni kuus ehk kaheksa aastaga pea kümnekordistunud.

Samal ajal suurenes loomulikult ka kihistumine ning inimesed said tuttavaks nõukogude ajal tundmatu nähtuse töötusega. Erastamine tekitas pingeid õigusjärgsete omanike ja nende majades elavate inimeste vahel. Vaatamata sellele, et osa inimeste elujärg paranes tänu tagasi saadud varale, levis hoogsalt mõtteviis, et igaüks on ise oma õnne sepp, kõigil on võimalik ennast üles töötada.

Neoliberalistlik mõtteviis oli Eestis nii omaks võetud, et see tundus olevat ainuvõimalik, seda ei pandud kahtluse alla. Majandusteadlased ja sotsioloogid Neil Brenner, Jamie Peck ja Nik Theodore on kirjutanud, et neoliberalismi suhtuti mõnda aega kui uude ülemaailmsesse korda, mis tekitab üleüldise majandusliku integratsiooni. Neoliberalism pidi tooma piirideta maailma, kus domineerib ülimalt liikuv kapital, kus majanduselu on poliitilisest korraldusest üleüldse lahti seotud. (3)

Neoliberalismi langus

Suurem kriitika neoliberalistliku majandusmudeli suhtes lahvatas koos aastal 2008 alanud ülemaailmse majanduskriisiga. Ka Eestis oli sinnamaani kõik läinud ülesmäge: majandus kasvas suurte hüpetega ja nii ka palgad, kinnisvarahinnad kihutasid taevasse, aga eluasemelaen oli ennenägematult odav. Tundus, et selline kasv on igavene, palk jääb alatiseks tõusma ning kodu väärtus iga aastaga aina suureneb.

Selle peo järgne kainenemine oli valus. 2008. aasta 15. september oli päev, mis muutis paljude inimeste senist elustandardit pikaks ajaks. Sel päeval pankrotistus investeerimispank Lehman Brothers ning tõmbas finantsturud endaga kaasa. Algas majanduskriis, millesse loomulikult sattus ka avatud majandusega Eesti. Tööpuudus sööstis üles ja juhtus midagi, mis seni oli paljudele tundunud täiesti uskumatu: ettevõtted hakkasid palku langetama. 2009. aastal oli keskmine palk esimest korda pärast krooni kasutuselevõttu väiksem kui eelneval aastal.

Oli neid, kes jäid oma laenuga soetatud kodust ilma, kuid laenuvõtjate üldarvuga võrreldes siiski suhteliselt vähe. Pangad polnud huvitatud odavnenud kinnisvaraga tegelemisest ning pigem pikendasid maksegraafikuid ja andsid laenupuhkust, kui võtsid inimestel maju ja kortereid käest.

Pecki, Brenneri ja Theodore’i järgi tõi üleilmne finantskriis märke neoliberaalsete valitsuste ebaõnnestumisest ning sellest, et vabaturumajanduse reeglid on muutumas ja vaja on uut reformide vooru. Laiem küsimus, mis kerkis viimase suure kriisiga, on see, kas Rahvusvaheline Valuutafond, Maailmapank ja muud turgude järelevalveorganid reformitakse sellisel kvalitatiivsel viisil, mis muudab nende senist olemust. Hädavajalik on analüüsida võimalikke alternatiive neoliberalismile, väidavad ühiskonnateadlased.

Mis oleks Eesti oludes alternatiiv neoliberalismile?

Kuigi võrreldes Eesti varasema majanduspoliitikaga on kursimuutust tunda, ei saa seda siiski veel nimetada revolutsiooniliseks, uut lehekülge pööravaks, väitis tänavu kevadel politoloog Tõnis Saarts («Majanduspoliitika vajub vaikselt vasakule», PM, 9.05.2017). Saartsi hinnangul on senised sammud olnud üsnagi ettevaatlikud ja väherevolutsioonilised.

Samas Postimehes nendib sotsioloog Juhan Kivirähk, et uue valitsuse poliitika on vasakpoolsem kui eelmise valitsuse oma. Kui riigi poliitiline kurss on aastaid olnud parempoolne, siis võib «vasakpoolsuse märkide» ilmumist poliitikasse ainult tervitada, märkis kevadel Kivirähk, kelle hinnangul on neoliberalistlik majandusmudel end ammendanud.

Me kõik mäletame, kuidas rahulolematus aastaid võimul olnud neoliberalismi lipulaeva Reformierakonnaga avalikus ruumis järjest kasvas. Mullu ametisse asunud Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja IRLi valitsus on oma mahukate ja keeruliste maksumuudatustega küll kaasa toonud suunamuutuse Eesti poliitikas, kuid on ise sealjuures endale sellega näppu lõiganud. Hoolimata varasemast nurinast Reformierakonna aadressil pole valijad Ratase valitsust eriti armastama hakanud.

Värske Kantar Emori uuring näitas, et peaministripartei toetus kahaneb. Keskerakonna poolt hääletanuks detsembris vaid 21,5 protsenti kindla valimiseelistusega vastanutest, mis on selle aasta kehvim tulemus. Alkoholivastase sõjaga tänavu kuulsaks saanud sotse valiks 14,7 protsenti vastanutest, samal ajal kui aktsiisitõusuplaanile vastu astunud IRL on toetajaid veidi juurde saanud. Ent IRLi toetus on siiski endiselt väga väike, ulatudes vaid 8,3 protsendini.

See näitab hästi, mida valitsuse vasakpoolsem majanduspoliitika endaga kaasa on toonud. Ettevõtjate ja maksuekspertide massiivse kriitikatulva alla jäänud maksumuudatuste kobarpakett on eelkõige löönud peaministriparteid Keskerakonda ning suurendanud varem samuti teravalt kritiseeritud Reformierakonna populaarsust, kelle poolt hääletaks valimistel 27,8 protsenti küsitlusele vastanutest.

Kuigi peaminister Jüri Ratas kasutab iga võimalust meenutada ajakirjanduses, et madalapalgaliste sissetulek tänu maksumuudatustele uuel aastal suureneb, pole see madalapalgaliste endi suurt sümpaatiat kaasa toonud. Väikseima sissetulekuga valijate hulgas on Keskerakonna populaarsuse vähenemine olnud hoopis erakordselt kiire, novembri 36 protsendilt 14 protsendile detsembris.

Muidugi on vana reegel, et iga erakond kaotab võimule saades populaarsust, ning kindlasti pole küsimus ka ainult maksumuudatustes. Keskerakond on viimase aasta jooksul juba mitu kena skandaali läbi teinud. Samas on ikkagi raske leida mingit selget näitajat valijate suurest ja üksmeelsest toetusest käimas olevale maksureformile ja üleüldisele ideoloogilisele suunamuutusele. Avaliku arvamuse küsitlused seda ei kinnita ning meedia on täis kriitikat ja küsimusi arusaamatust tekitava maksusüsteemi kohta.

Siit tõuseb omakorda küsimus, kas Eesti inimesed ja ühiskond on tegelikult valmis neoliberalistliku majandusmudeli muutmiseks. Kuigi sõnades tihti ihaletakse suuremaid sotsiaaltoetusi ja astmelist tulumaksu, on reaalsete muudatuste tegemise järel avalikkuse reaktsioon pöördunud hoopis valitsuse vastu.

Allikad:

 (1) Jon Kvist and Bent Greve (2011) „Has the Nordic Welfare Model Been Transformed?“

(2)British Social Attitudes Surveys http://www.bsa.natcen.ac.uk/latest-report/british-social-attitudes-33/welfare.aspx

(3)Neil Brenner, Jamie Peck, and Nik Theodore (2010), “Variegated Neoliberalization: Geographies, Modalities, Pathways, 2010