Rein Veidemann: kirik keset küla

Rein Veidemann Foto: SANDER ILVEST/

Advent on kirikule pidu, kui silmas pidada misjonit, milleks on kohtumine. Rahvas koguneb, et saada osa ootusest ja selle kulminatsioonist jõululaupäeval, kui kuulutatakse rõõmusõnumit Jeesuslapse sünnist ning lauldakse «Püha ööd» ja «Ave Mariat».

See on korduv lugu, mille lõpp on ette teada ja ütleb ümber kõigi (inimeste) saatuse – iga sünd saab kaasandeks surma. Eriline on see lugu aga selle poolest, et kehastab lootust. Kuigi, kas peab Jumal lootuse lunastuseks tooma armastus- ja lepitusohvrina omaenese poja? Aga võib-olla sisaldub ohverduses juba enam kui kahe tuhande aasta tagune aimus, et oleme vaid eksperiment teadvusest, kes on võimeline hävitama iseend, enne kui aeg otsa saab?

Ja et me oma lakkamatus tulevikupüüdluses, mille osaks see lootus ongi, oleme märkamatult võõrdunud iseendast, nagu on võõrdunud kogu inimkond iseendast? Ja siis ka Jumalast, sest nagu on kirjutanud eksistentsialistlik teoloog Rudolf Bultmann – tsiteerin teda Toomas Pauli Bultmanni-käsitluse järgi (Toomas Paul, «Kirik keset küla», Ilmamaa, 2003, lk 356) – «küsimus Jumala järele ja küsimus minu enda järele on identsed».

Ilmekalt, aga isegi mõnetise meeleheitega väljendab seda võõrandumist Bultmanni eakaaslane ja kolleeg Marburgi ülikoolist, filosoof Martin Heidegger (kellelt Bultmann võttis üle oma eksistentsiaalse terminoloogia), kui ta pärast surma avaldatud kuulsas «Spiegel’i kõneluses» (ilm 31.05.1976, e.k Akadeemia, 1992, nr 5, tõlkinud ja kommenteerinud Ülo Matjus) ütleb: «Ainult veel üks jumal võib meid päästa. Pääsemise ainsat võimalust näen ma selles, et ette valmistada valmidust jumala ilmumiseks või jumala eemalolekuks selles allakäigus; et me jämedalt üteldes mitte ei «kärvaks», vaid et kui me alla käime, siis käime alla eemaloleva jumala palge ees.»

Muidugi ei lähe ma jõuluõhtul niisuguste küsimustega kirikusse. Küllap olen üks nende hulgast, keda religioonisotsioloogia hõlmab asenduskristluseks nimetatava nähtusega, «milles mittekristlik enamus on huvitatud, et kristlik vähemus hoiaks traditsioonilisi usulisi kombeid ja moraali tallel ning teostaks neid üldiseks hüvanguks» (Lea Altnurme, «Asenduskristlus kui missioloogiline võimalus. Kuhu lähed, MAARJAMAA? Quo vadis, TERRA MARIANA?», Eesti Kirikute Nõukogu, 2016, lk 224).

Jõulud, ülestõusmispühad ongi siis traditsiooniline usuline komme, nagu väga paljude jaoks on selleks ristimine, leer, kiriklik abielu sõlmimine ja kiriklikud matused. Ei ole tarvidust kuuluda enne seda kogudusse, vajadusel võib liikmemaksu tasuda ka ad hoc. Kirik tuleb appi, sest Jumala arm puudutab ka mitteusklikke. Aga koguduse liikmenagi ei tuletata sulle üldjuhul meelde tasumata liikmemaksu, nagu teistes mittetulundusühingutes, sest kirik elab suurelt jaolt vabatahtlikest annetustest.

Üldteada on ju ning lausa mantranagi korratud, et sekulariseerunud Euroopas on eestlased siinmail üks usuleigemaid rahvaid. Kas ikka on ja kuidas võtta? Kui pidada silmas laialt levinud ja mõnele lausa pühendumuseks saanud esoteerilisi praktikaid (meedias mõnuga võimendatud horoskoopidest «selgeltnägijate tuleproovini», milles maagilist rituaalsust esineb samasugusel moel nagu kirikutoiminguteski), siis võime rääkida lausa religioossest subkultuurist. Ehkki kristluse vaatenurgast lähenedes on tegemist ebausuga.

Eesti Kirikute Nõukogu eestvedamisel tehtud religioonisotsioloogilise uurimuse «Elust, usust ja usuelust» (2015) kohaselt ütleb end olevat usklik üksteist protsenti eestlastest, sõltumata sellest, kas nad on mõne kogudusega liitunud või mitte. See on tõesti vähe, ent ma ei ruttaks selle põhjal pidama meid, eestlasi, siiski usutaganejaiks. Uurimus on olnud intervjuudepõhine. Aga ma ei tea näiteks, kas küsimusele «kelleks Te end peate?», vastusevariantidega «usklik», «usu poole kalduv», «usu suhtes ükskõikne», «ateismi poole kalduv», «veendunud ateist», «raske öelda» – isegi kui see küsimus esitatakse silmast silma – ma ei tea, kas üldse söandaksin vastata nõnda, et see hiljem oleks «statistikakõlblik».

Ma käsitleks seda küsimust minu omailma piire ületavaks, millele vastus väljendaks pigem habitus’t (= meelelaad, mida iseloomustab teatav omandatud skeemide, tundlikkuse, eelsoodumuste-eelhoiakute ja maitse-eelistuste süsteem) kui seda, mida ma tegelikult tunnen või kes ma tegelikult olen. Ehkki sellelegi on raske vastata. Piisab vaid, kui antud küsimusele lisada sõna «õige» – «kelleks Te end õige peate?», et mõista esitatava küsimuse piiripealsust enesereetmisega. Mul on lihtsam vastata küsimusele, kas pean end kristlaseks («jah, ma pean, sest kristlus on mu kultuuriruum!») – ja eelkõige kristlaseks peab end ligi nelikümmend protsenti Eesti elanikest – kui sellele, kas ma usun Jumalat.

Kui usuksin, siis ilmselt oleks oodatav, et võtaksin Jumalat kui üleloomulikku väge – jah, sellisena olen teda valmis võtmagi –, aga samas on see üleloomulik isikustatud läbi Jeesus Kristuse (küllap tõesti kunagi elanud inimene, kellest saab Jumalapoeg), milles adun teatavat tõrget. Võib-olla tuleneb see minu «metafoorilisest rikutusest», sellest, et piiblilugusid võtan kujundite ja mõistukõnede kogumina, milles on talletatud inimkonna väga mitmekülgne ja sageli vastuolulinegi kogemusteave.

Samas, kui laulame oma riigi hümniks saanud Paciuse/Jannseni laulu «Mu isamaa mu õnn ja rõõm», mille viimane salm räägib soovist anda isamaa Jumala hoolde, siis peame ju ikkagi silmas, et see valvaja, kaitsja ning õnnistaja on keegi kättesaamatus kõrguses olelev isik.

Lausa palvena tema poole kõlab teinegi, eeskätt Välis-Eestis rahvushümni staatusse tõusnud ja seejärel 1990. aasta üldlaulupeol tagasi koju jõudnud «Hoia, Jumal, Eestit!», milles Jumalat kõnetatakse vägeva kaitsja, kurjast puhastaja, vaevade võitmises aitaja ning kosutajana. Viisi sellele oli kirjutanud helilooja Juhan Aavik (1844–1982) juba 1933. aastal, kes aga pagulasena kuulus nõukogude ajal põlualuste hulka. Sõnad pärinevad usuõpetajana töötanud pastor Aleksander Leopold Raudkepilt (1877–1948). Põhiline on siin see, et kui me neid laule laulame – rõhutan, need laulud on ühtlasi palved! – väljaspool kirikut, olgu aktuste või pidulike kontsertide alustuseks või lõpetuseks, siis tegelikult kanname kiriku (kr.k kyriakon ’jumalale kuuluv’) endi keskele, asudes ise selles kiriklikus kõiksuses.

See on hetk, kus võime tunnistada, nii nagu see algupäraselt kõlabki, et «kirik [on] keset küla». Vähemalt sel hetkel väljendame oma usaldust, mis on usu, lootuse ja armastuse põhjaks, ning seotust mille või kellegagi, mis/kes jääb väljapoole meie tahtmisi (vrd «tahtmine on taevariik», «sündigu sinu tahtmine»). Jah, sel hetkel oleme usklikud, ilma et seda meilt küsitakse, sest (taas kord Toomas Pauli kaudu Bultmannile viidates), «usk ei ole üldse inimlik hoiak kui vaimne funktsioon, kui vaga hingeseisund, kui numinoosne tunne või midagi sellesarnast, vaid kui «vastus hüüdele», «vastus Jumala teatud ilmutuses inimesele kõlavale küsimusele». Kummalgi pool, inimese ja Jumala pool valitseb võimalus. Erinevus on aga fundamentaalne: inimlike võimaluste lõplikkusega (=pöördumatus) kõrvutub üksnes aimustest täidetud jumalik (=lõpmatu) võimalus.

Ei teagi, millal hakkas kõnekäänd «kirik keset küla» tähistama keskteed ja kompromissi, kui kirikute rajamise aegu Eestis, alates 13. sajandist ja sealt edasi oli kirik hoopis teatud ruumiosa füüsiline (maamärk, teede ristumiskoht), aga ka metafüüsiline (locus communis) südamik, mille ümber küla, sõltumata talukohtade raadiuste erinevustest kiriku suhtes, koondus selle ümber kontsentriliselt. Ja omakorda mitmed külad selle kontsentri ümber, mis vormus kihelkonnaks.

Kiriku ajaloolisele kesksusele viitab seegi, et meie haridus- ja laulukultuuri lätted on kirikus. Kirikuraamatutes on eestlaste (pere)nimede algus, piltlikult öeldes, sealtpeale saab jälgitavaks meie tähistuskord rahvana. Ja ehkki kuni 19. sajandi teise pooleni oli kirik eeskätt saksa kirik, oli ta kohtumispaik mitte ainult jumalasõna vahendava vaimuliku ja kirikus sageli tukkuva kuulaja vahel, vaid enne ja pärast jumalateenistust ka isekeskis hargneva suhtlemise koht.

Kiriku kui osaduskonna – niisugusena määratleb kirikut ühiskonnatüübina teoloogist vaimulik Ingmar Kurg – omamoodi edasiarendust näeme rahvuse käsitluses. Mitte ainult ühine keel, territoorium ja pärimus ei seo meid rahvuseks, vaid ka veel mentaalne miski, mida ajaloolane Benedict Anderson nimetab «kujutletavaks ühisuseks»“ (imagined community – ingl k community tähendab ka kogudust). Tartu Teoloogia Akadeemia asutaja ja emeriitrektor Eenok Haamer on koguni lansseerinud usutunnistusena eesti ristiusu, mis ei kattu indoeuroopalikus arusaamas kristlusega, vaid seostub eesti keele struktuuri ainulaadsusega. See tähendab, et meie rahvuslikku identiteediloomesse kuulub kristlus mitte universaalide kaudu, vaid eestilikul erikujul. Ja nõnda, ristiinimestena ja ristirahvana saaksime ehk üle ka oma alaväärsustundest.

Siiski ei puudu ka tumedamaid tõdemusi. Kadunud EELK peapiiskop Jaan Kiivit on kirjutanud 2003. aastal saatesõnas Toomas Pauli raamatule «Kirik keset küla» nii: «Eestis toimunud kultuurikatke avaldub küll igas eluvaldkonnas, kuid vist kõige selgemalt usulise selguse ja avara elujaatava vaimsuse kadumises.» Veel kibedamalt väljendub Ingmar Kurg («Kirikud individuaalses ostukorvis», PM, 29.05.2010): «Kiriklik traditsioon kristlike väärtuste edastajana on katkenud ning seda pole võimalik taastada,» lisades, et on asjata loota religiooni püsimisele vaid koguduslikus miljöös ja kirikumüüride vahel. Mida näeme, on ju seegi, et külad ise kiriku ümber jäävad tühjaks või hajuvad. Mõnes väiksemas kohas ongi kirik mitte enam küla, vaid surnuaia südamikuks.

Mis meid veel seob? Ja kas meis endis on üldse veel järel või tärkamas midagi, mille kaudu luua seda sidet, jõuda teiseni, Jumalani ja seejärel iseendani? Tegelikult juhatavad just need küsimused mind kirikusse, ja pole tähtis, millal ma sinna lähen ja kas leian sealt ka vastuse. Tähtis on leida eest avatud uks. Tähtis on üles leida lävi.