Tiina Kaukvere

FOTO: Helen Marts

Klikkisid. Erinevalt neist lugematutest kordadest, kus selle liigutuse järel oled tundnud seda, mida ütleb loo pealkiri, võisid seekord endale teene teha.

Mina olen ajakirjanik ja minu töö on sind informeerida sinu enda igapäevaelus toimuvast. Nii on sul võimalus selle info põhjal otsused langetada, valikud teha ning nende abil paljus kaasa rääkida. See on põnev, emotsionaalne töö. Saan suhelda, veenduda oma silma ja kõrvaga ning lõpuks teha asja, mida ma kõige rohkem armastan – kirjutada. Ent see töö on ka suur vastutus, sest sõnadel on mõju – need hävitavad ja ehitavad.

Olen harjunud, et mulle kui ajakirjanikule on seltskonnas alati palju küsimusi, millele vastan. Näiteks: kust tulevad teemad; miks on ajakirjandus kollane, kallutatud või negatiivne. Ma arvan, et ma ei tee liiga, kui ühe küsimuse vastu küsin: miks on riigivalitsemisest, eelarvest, sotsiaalmuredest või edulugudest huvitavamad Tanel Padari pruudid? Kas sa, lugeja, oled kunagi hoopis niipidi mõelnud? Kui palju sa üldse enne oma lugemisvaliku tegemist jõuad mõelda?

Mina mõtlen sellele, nii enda kui ka sinu klikkide puhul. Need vaatavad mulle statistikast vastu. Ma näen, mida sa loed põhjalikult, mida sirvid ja mille lugemata jätad. Ma tean, milliseid valikuid sa iga päev teed. Mind huvitab, kas sa ise tead?

Ma julgen arvata, et suur hulk meist tegelikult ei tea, sest need valikud sünnivad hetkeemotsiooni ajel. Vahel saab klikk tehtud veel enne, kui soov selle järele üldse teadvusesse jõuab. Liiga lihtne liigutus, et seda analüüsida. Ja see ei ole nii ainult Postimehe või Delfi veebilehel, vaid kogu tänapäeva meedia tarbimisel, kus kõik registreerimata ja registreeritud soovid täituvad silmapilk.

Mõnikord leian ma end Postimees.ee lehelt või Facebookist, ilma et mäletaks nende toksimist oma brauserisse. Mõni kuu tagasi avastasin end sirvimas Instagrami, kuid ei mäletanud, et oleksin selle rakenduse oma telefonis teadlikult avanud. Kui see korduma hakkas, otsustasin äpi ühes muu sotsiaalmeediaga telefonist kustutada. Võite seda äärmuslikuks pidada, aga tundsin, et tahan teha kõik endast oleneva, et säilitada võim oma otsuste üle. Minu töövahend on arvuti ning sellega internetis kolades teen enesele teadvustamata emotsiooniotsuseid piisavalt palju.

Me tarbime pidevalt mingit kraami oma harjumustele tähelepanu pööramata. Olgu see massimeedia või sotsiaalmeedia – kõik on näpuvajutuse kaugusel. Tunne vaid sekundiks igavust, juba rullid uudiseid. Tunne mõnest laulust tüdimust, juba oled selle uue vastu vahetanud. Kui lemmikseriaalis on igavam koht, saab selle lihtsa vaevaga edasi kerida, kasvõi hooaja lõppu.

Me ei ole enam harjunud kannatama või ootama. Kui tekib emotsioon, reageerime sellele pikemalt mõtlemata. Kui tekib vajadus, rahuldame selle kohe.

Kuid elu ju ei ole loomult selline. Elu on aeglane. Aeg on igaühel küll piiratud, aga olulised muutused ja saavutused nõuavad ikkagi aega ja pühendumist. Ja siis tekib konflikt, sest päris lahendused ei olegi rullimise, libistamise või kliki kaugusel. Sügavad probleemid ei saa ühe hetkega lahendatud ja tegelikud vajadused rahuldatud.

Aga mina olen ligi 15 aastat harjunud oma hetkevajadusi kohe rahuldama. Umbes nii kaua olen elanud internetikasutajana. Kusjuures aastatega on kasutamisvajadus vaikides süvenenud nagu mõni krooniline haigus. Internet on muutunud minu elus üha tähtsamaks.  

Ja teate, millest on mul seetõttu kõige rohkem kahju? See on laastavalt mõjunud minu keskendumisvõimele ja... lugemisoskusele.

Mäletan kannatusi, kui pidin koolitööna lugema prohvetliku pealkirjaga artiklit «Is Google Making Us Stupid» (tõlkes «Kas Google muudab meid rumalaks»), mille autoriks USA kirjanik Nicholas Carr. See räägib samast kroonilisest haigusest, mis minul lõi teravamalt välja ülikooliajal. Ehkki internet polnud veel nii agressiivselt telefoni tunginud, tekkis esimest korda harjumus sülearvutit igasse loengusse kaasa tassida.

Carr kirjutas oma võitlusest juba kümme aastat tagasi – kuidas internet on kirjanikule ühest küljest taevakingituseks, teisalt aga mõjunud laastavalt tema lugemisvõimele. Internet justkui näpistaks vähehaaval osa keskendumis- ja mõtisklemisvõimest. Carr kirjeldas, kuidas tema mõistus oli harjunud tarbima informatsiooni nii, nagu internet seda pakub: lühikeste lõikudena kiiresti muutuvas infovoos.

Kuna Carri enda kirjutis oli vastupidiselt pikk ja süvenemist nõudev, siis illustreeris selle lugemine hästi sama probleemi, mida käsitles: paar lõiku artiklist «Is Google Making Us Stupid» ja pea vajas puhkepausi, vaheldust. Tekkis tunne, et olengi lolliks jäänud. Mõistust tuli pidevalt ergutada millegi uuega, sest muidu kippus ta väsima, tähelepanu hajuma. See oli aastatega välja kujunenud harjumuse vili.

Dan Browni bestsellerit «Da Vinci kood» lugedes sain aru, et minu probleem on päris tõsine. Ka vahetult enne püha graali saladuse lahendamist tuli teha mõttepaus. Pärast katkestusi oli raske n-ö liinile saada ning purunenud kujutluspilti taasluua. Lõpuks meenutas raamatu lugemine püstitatud ülesande lõpule viimist: kurat, saaks juba ühele poole, saaks eluga edasi minna.   

Mõte, et ma ei oska enam lugeda, hirmutas. Tundsin igatsust ennastunustavalt keskenduda ja ühe hingetõmbega raamatuid kaanest kaaneni lugeda. Sel moel puhata argimõtetest.

Me oleme infomürast väsinud ja samal ajal ka sellest sõltuvuses. Uue sotsiaalmeediasõnumi nägemine telefonis tekitab kerge mõnutunde – midagi uut ja huvitavat. Vahet pole, et saatjaks on kolleeg kõrvaltoast. Sotsiaal- ja massimeediast, ka ajakirjandusest, on saanud midagi, mida lugemise asemel silmitsetakse. Ja mitte mitu korda päevas, vaid mitu korda tunnis.

Paljudele piisab pealkirjade lugemisest. Keskmiselt kulutatakse ühe artikli lugemisele vähem kui 40 sekundit, maksimaalselt veidi üle kahe minuti. 

Ühest küljest käib meeletu info söömine, teisalt ei tarbita mitte midagi lõpuni. Vahel on tunne, et lugejale on oluline viia end kurssi võimalikult paljuga võimalikult lühikese aja jooksul. Milleks see analüüs ja heietus, anna lihtsalt kahe, veel parem kui ühe lausega tuum kätte. Kogu seda infohulka ei suuda inimaju ära töödelda, aga isegi kui on võimalus mõttepausiks, kasutame seda aega hoopis uue info hankimiseks. Me ei anna endale isegi paari minutit, et mõtted lõpuni mõelda.

Ma arvan, et keskendumisvõime, mõtisklemis- ja lugemisoskus ei ole ainsad, mida säärane infoõgimine mõjutab. Olen kindel, et see mõjutab kõike. Seda, kuidas me elame. Alustades sellest, mil moel igapäevaseid valikuid teeme ja inimestega suhtleme, kuni selleni, kas me viime alustatu lõpuni ja kui lihtsalt anname alla. Oleme ju harjunud oma vajadusi otsekohe rahuldama, mitte nendega järjepidevalt töötama ja vaeva nägema.

Oma ärimudeli lõksus olevale massimeediale võib jäädagi etteheiteid tegema. Aga seni kuni endasse ei vaadata ja oma tarbimisharjumusi ei analüüsita, teeb iga inimene sellest oma isikliku püünise.

Ühelt poolt võitleb ajakirjandus veebis sinu tähelepanu nimel, kuid õõnestab su keskendumisvõimet infomüraga. Teiselt poolt nõuad sina kohe, kiiresti ja tasuta väärtust loovat kvaliteetajakirjandust, kuid kui seda pakutakse, ehmatab see sind pikkuse ja süvenemisvajadusega. Ja sa valid hoopis meelelahutuse.

Alustad hommikut uudis- ja sotsiaalmeedia rullimisega ja tunned sellest hetkelist rahulolu. Mõne tunni pärast on infonälg tagasi ja sa pühendad väärtuslikku aega jälle rullimisele. Aju «sööb» pinnapealset materjali nii kiiresti, et vahel hakkab igav isegi Instagramis, kuhu teised jäädvustavad oma elu tipphetki. Meeletu voog muutub tapeediks.

Järgmisel hetkel igavled juba ise oma elu tipphetkel, sest mõistus küsib kannatamatult: mis on järgmiseks?

Mulle kui ajakirjanikule on selle teema käsitlemine raske. Sama ärimudel, mis kriitikat pälvib, peab üleval mind ja minu kolleege, kes panevad kogu oma energia ja südame kvaliteetse ajakirjanduse sündi. See ajakirjandus ripub veebis keset tohutut infomüra ja võistleb lugejate tähelepanu pärast Tanel Padari pruutidega. On tuim fakt, et enamasti jääb kvaliteetajakirjandus selles võistluses kaotajaks. 

Naljakal kombel on sellest ühtmoodi frustreeritud nii ajakirjanikud kui ka lugejad. Keegi pole päriselt rahul, ent kuna pealiskaudsete vajaduste rahuldamisest on saanud elustiil, ei otsi keegi sügava rahulolematuse põhjust. Juba pressib peale uus vajadus, uus klikk, uus postitus, uus emotsioon, millega on vaja kohe tegeleda.

Statistikat vaadates murran pead, kellele ma küll kunagi kirjutan, kui süvenematus samas tempos kasvab. Elu ei mahu tulevikus nelja lõiku, nagu ta ei mahu sinna ka praegu.

Lahendus probleemidele peitub seal, kus tavaliselt – sinus eneses. Kõigepealt võta oma otsuste eest vastutus ja hakka oma aega austama. Seda, et see on hinnaline, teavad kõik uue meedia kanalid, kes selle nimel võitlust peavad. Ainus, kes seda piisavalt ei väärtusta, oled sina ise, seda valimatult lihtsalt ära kinkides. Surnuks rullides.  

Kogu see info jääb tarbimata, aga sellest ei juhtu mitte midagi. Selgub hoopis, et vajadus selle järele on tugevasti ülehinnatud. Rohkem kui miski muu, mille kohta olen oma elus saanud öelda ülehinnatud. See avastus vist ongi infomürast loobumisel kõige raskem – olen aastaid tarbinud midagi, mida mul kunagi vaja polnud.

Oma aega austades teed lisaks endale teene ka ajakirjandusele, milleta ei toimi ükski terve ühiskond. Nõudke head ajakirjandust, aga lugege seda ka. Lugege seda ajalehest, kui nuditud keskendumisvõime ei luba seda teha internetis. Andke endale aega mõtlemiseks ja süvenemiseks. Ärge võtke ajakirjandust iseenesestmõistetavana. Nii nagu pole iseenesestmõistetav ka inimese võime teksti süveneda. Mõlema olemasoluks on vaja teatud eeldusi. Ajakirjandus nõuab lugejate tähelepanu, võimet keskenduda ja kaasa mõelda. Süvenemisvõime aga nõuab pidevat treenimist. Eriti maailmas, kus valikuid juhivad hetkeemotsioonid.