Karmo Tüür: Putini paremad sõbrad

Karmo Tüür. Foto: Sander Ilvest

Üldlevinud teadmise kohaselt toetab Venemaa kõikvõimalikke parempoolseid liikumisi, mis moel või teisel aitavad kaasa Euroopa ühtsuse lammutamisele. Selles väites on nii tõtt kui ka valet, kirjutab kolumnist Karmo Tüür.

Jah, tõsi on see, et Venemaa toetab meelsasti kõiki neid jõude, kes aitavad kõigutada tema konkurente või vastaseid. Selles pole ju midagi ebaloomulikku, või mis? Küsitava väärtusega on aga väide, et kõik need tegelased, kellele langeb Kremli soosing, on ilmtingimata parempoolsed.

*Austria näide

Võtame näiteks Austria parlamendivalimised, kus märkimisväärse soorituse tegi Vabaduspartei. Paremuselt kolmanda häälesaagiga erakond sobis valimised võitnud Rahvaerakonnale koalitsioonipartneriks paremini kui teisele kohale jäänud sotsiaaldemokraadid.

Vabaduspartei saab endale nüüd peaaegu kõik jõuministrite kohad: kaitse-, sise- ja välisministri portfelli, samuti asekantsleri ametiposti. Tõepoolest, Vabadusparteil on Vene-sidemeid nagu karul kirpe. Aastapäevad tagasi sõlmis Vabaduspartei koostööleppe Ühtse Venemaaga. Parteis vastutab Venemaa-suuna eest Johann Gudenus, kes on õppinud Moskvas ja viibis ka n-ö vaatlejana Krimmis.

Teisalt, kui vaadata, kelle seesama Vabaduspartei välisministriks tõstis – parteitu Karin Kneissl nüüd vaevalt kuidagi Putini-lembene on. Hiilgava tasemega Lähis-Ida ekspert, kes on õppinud nii Iisraelis kui Jordaanias, nii Prantsusmaal kui Ameerikas, õpetanud nii kodu- kui välismaal. Tema nimetamine parempoolseks (veel vähem paremäärmuslaseks) oleks pehmelt öeldes küsitav.

*Eksitavad üldistused

Mitte igaüks, kes on näiteks migratsioonivastane, pole veel parempoolne. Umbusk võõraste vastu on meil geenides koopainimeste ajast saadik. Tõenäoliselt jäi ellu pigem see, kes koopasse sisenevat võõrast igaks juhuks oda käes vastu võttis, mitte see, kes avasüli kõiki sisse lubas.

Rahvuslane on rahvuslane, mitte ebamääraselt üldistatud parempoolne. Majandus- ja sotsiaalpoliitilistelt vaadetelt võib ta olla sekkuva/võrdsustava riigi pooldaja ehk siis sotsialistlike vaadate pooldaja. Peale selle võib ta olla ka poliitiliste võtete poolest populist. Ja roheline võib ta kah veel olla.

Mitte iga piiride suletuse jutlustaja pole veel äärmuslane. Äärmuslane, saati veel radikaal, on see, kes pooldab äärmuslike meetmete ja/või koguni vägivalla kasutamist. Pikemas ajaloolises perspektiivis võib hoopis piiride kaotamist äärmuslikuks ideeks nimetada, kas ei?

*Meelepärane kaos

Venemaa – nagu iga teine autoritaarne süsteem – ei ole kuigi innovatiivne. Ta kipub kasutama neid käitumismustrerid, mis on varem edu toonud. Kuna kontrollitud kaose külvamine on aidanud Moskval edendada oma huve, siis tehakse seda nüüd ja edaspidigi.

Ühtse Euroopa vastu olijate toetamine ei ole tingitud mingist erilisest kurjusest Moskva südames. Seal lihtsalt nähakse, et segaduse, vastasseisu ja vastumeelsuse külvamine nõrgestab «geopoliitilist rivaali». Sellest udusest rivaliteedist enam häirib Kremlit aga üleeuroopaliste kokkulepete võimalikkus (alates energeetikaalastest kuni majandussanktsioonideni välja), mis vähendab senise «jaga ja valitse»-põhimõtte kasutatavust.

Sestap toetab Vladimir Putini meeskond meelsasti igaühte, kes Euroopa ühtsust lammutab. Oleks aga sügavalt ekslik tõmmata iga parempoolse (mis eri kontekstides tähendab äärmiselt erinevaid asju) ja Putini-sõbralikkuse vahele automaatne võrdusmärk.