Kalev Stoicescu: Trumpi julgeolekustrateegia

Kalev Stoicescu Foto: Mihkel Maripuu

Nädala algul tutvustati Trumpi uut rahvuslikku julgeolekustrateegiat. Millised on selle üldised suunad ja kuidas erineb see eelkäija omast, kirjutab rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur Kalev Stoicescu.

Ameerika Ühendriikide rahvusliku, kuigi õigem oleks öelda riikliku julgeoleku strateegiate rida algas perestroika ajal. Tegemist on Ühendriikide administratsiooni eesmärkide üldsõnalise esitlusega, mis on suunatud Kongressile ja oma kodanikele ehk valijatele, kuid mõistagi ka välisriikidele – Ameerika liitlastele ja vastastele.

Esimene neist oli Ronald Reagani strateegia (1987). Seejärel esitas iga Ühendriikide president oma rahvusliku julgeoleku strateegia, mida on sõltuvalt arengutest vahel olnud tarvis enne järgmist presidenti värskendada. President Barack Obama esialgset strateegiat (2010) uuendati 2015. aastal Ukraina sündmuste ning Venemaaga välja kujunenud vastasseisu tõttu.

President Donald Trumpi valimisloosung «America First!» ning ilmne soov eristuda oma eelkäijast Obamast ei jätnud kahtlust, et Ameerika järgmine rahvusliku julgeoleku strateegia saab olema väga ambitsioonikas ja eelmisest dokumendist küllalt erinev.

Kokkuvõttes, Ameerika peab jääma maailma asjades esimeseks viiuliks. Seejuures Hiina ja Venemaa ei ole Ühendriikide võrdväärsed partnerid, vaid rivaalid, kes «õõnestavad agressiivselt Ameerika huve maailmas» ning «soovivad kujundada maailma, mis on Ühendriikide väärtuste ja huvide täielik vastand».

Venemaa on juba reageerinud, nimetades Trumpi strateegiat imperialistlikuks. Kremli pressiesindaja Dmitri Peskovi sõnul ei kujuta Venemaa endast ohtu Ameerika julgeolekule, kuid ei saa nõustuda Ühendriikide «ühepooluselise maailma» visiooniga.

Tundub, et Donald Trump ei kavatsegi arvestada Vladimir Putini «mitmepooluselise» lähenemisega, mis on sisuliselt maailma jaotamine huvisfäärideks suurriikide vahel, nagu see oli 19. sajandil. Venemaa reaktsioon oli siiski küllalt leebe ja napisõnaline, sest vaevalt tuli Trumpi strateegia Kremlile suure üllatusena.

Hiina pole seni ametlikku seisukohta võtnud, kuid võib arvata, et Trumpi sõnum Aasia hiidriigile on paljuski ajendatud President Xi Jinpingi jõulisest programmilisest kõnest viimasel Hiina KP kongressil (18. oktoobril, kui Xi kuulutas välja uue «jõuloomise ajastu» algust).

Ameerika Ühendriikide verivärske rahvusliku julgeoleku strateegia toetub neljale sambale, mille aluseks on «põhimõttekindel realism» (ingl «principled realism», mis tähendab kasumlikke suhteid ja tegevusi – mitte vaba-, vaid õiglane kaubandus, liitlaskohustuste täitmine ehk NATO kontekstis kahe protsendi SKTst kaitsekuludeks maksmine jne). Neli sammast puudutavad Ameerika, selle kodanike ja nende eluviisi kaitset, Ühendriikide heaolu edendamist, rahu hoidmist jõulise poliitika abil ning USA ülemaailmse mõju suurendamist.

Kriitikud võivad tähelepanu juhtida Trumpi populistlikule stiilile, kuid 68-leheküljeline strateegia on siiski võrdlemisi otsekohene keeruliseks ja rahutuks muutunud maailma kirjeldus, kus Ameerika soovib jätkata ainuliidri rollis.

Domineerib pessimistlik vaade maailmale, kus isegi Põhja-Korea tuumaambitsioonidest jagu saamine on muutunud väga suureks väljakutseks, kuid teisalt leiab strateegias küllaltki optimistliku väljavaate Ameerika Ühendriikide tulevikule.

Üldiselt, Trumpi strateegia ei lahkne otsustavalt Ameerika välispoliitika traditsioonilistest normidest, mis on igati loomulik, kuid heidetakse kõrvale nii mõnigi Obama administratsiooni suursaavutus ja põhimõte – rahvusvahelised kaubanduslepped ei kõlba enam, kliimamuutust ei mainita, nagu ka püüdlust tuumavaba maailma poole.

Ameerika uus rahvusliku julgeoleku strateegia on nüüdsest president Donald Trumpi sisepoliitiline manifest, milles on muuhulgas mustvalgel kirjas piirikontrolli ja immigratsioonipoliitika tõhustamise vajadus, mis olid ühed tähtsamad valimislubadused.

Teisalt, Trumpi strateegia mõjub Hiinale ja Venemaale väljakutsuvalt. Hiina laiendavat oma suveräänsust teiste riikide arvelt. Juba kaheldakse, kas president Trump suudab oma välispoliitilist visiooni ellu viia, sest ta on teinud teatud samme vastupidises suunas – näiteks on ta vähendanud Ühendriikide välisministeeriumi eelarvet pea kolmandiku võrra, mis raskendab edaspidi Ameerika Ühendriikide diplomaatilist tegevust.

Lõpuks, vaatamata Trumpi tihtilugu vasturääkivatele sammudele (näiteks hiljutine tihe president Putinile helistamine ja teineteise kiitmine, millele järgnes Venemaa nimetamine agressiivseks rivaaliks), määrab ta edaspidi Ameerika tegelikku välispoliitikat, mida administratsioon asub ellu viima.