Sirje Niitra: mõtle lapsele

Sirje Niitra Foto: Peeter Langovits

Vaktsineerimisteemalisi mõtteavaldusi ja üha tulisemaks paisuvaid vaidlusi kuulates olen mõelnud, et kuidas küll saavad vanemad võtta vastutuse oma järeltulija eest nii olulistes asjades, mis mõjutavad kogu tema järgnevat elu.

Peresid, kuhu lapsed sünnivad, on erinevaid, ja, kahju küll, kõik vanemad ei ole teadlikud või ei taha mingil põhjusel vaktsineerimata jätmise ohtudest midagi teada. Osa on pähe võtnud ehk tekitanud endas hoiaku, et see on igal juhul paha, ja selliseid pole võimalik ka spetsialistidel ümber veenda. Müüdid ehk kivinenud arusaamad elavad oma elu.

Kui sellised eitajad veel omavahel kokku lepivad, on seda müüri raske murda, sest ühtsuses peitub jõud. Suude puhtaks rääkimise saadet Eesti Televisioonis oli väga kurb vaadata. Üks ema nõudis saja protsendi suurust garantiid, et pärast kaitsesüstimist ta laps kunagi ei haigestu. Teine lapsevanem pani oma võsukese haiguse vaktsineerimise süüks ja oli selles raudkindlalt veendunud. Meedikute hääl jäi nende jaoks hüüdjaks hääleks kõrbes.

Ega vaktsineerimine pole ainus asi, kus vanemad oma laste eest otsuseid langetavad. Vaadates oma pisikest lapselast isuga kana ja kala söömas, taban ennast mõttelt, et mis õigusega veendunud taimetoitlased oma lapsed nii kasulikest toiduainetest ilma jätavad. Nad ei proovigi midagi loomset neile anda ja nõnda ei saa ka kunagi teada, kas selline toit lapsele maitseks. Seeläbi võetud terviseriskidest pole neile mõtet rääkida, sest nad nagunii ei usu, liigitades argumenteeritud vastuväited propaganda ja firmade hoolega punutud vandenõu alla.

Olen seda meelt, et neid kaht valdkonda ehk siis laste kaitsesüstimist ja nende teatud toiduainetest ilma jätmist võiks küll riik mingil määral reguleerima hakata. Sest lapsed ei pea vanemate pärast kannatama ja terve järeltulev põlv on kogu ühiskonna huvides.

Aga on teisigi olulisi eluvaldkondi, kus vanemad oma järeltulijate eest otsustama kipuvad, mõtlemata, kas see ikka on õige. Näiteks usk. On teada asi, et usklikus peres sirguvad ka lapsed usklikeks. Kui tegu ainult süütu ristimise ja vanematega koos kirikus käimisega, pole midagi hullu, aga kui lapsi sunnitakse mitu korda päevas palvetama, ennast piirama ja paljudest elumõnudest loobuma, on asi juba kurjast. Sest see pole mitte laste, vaid nende vanemate valik. Jehoova tunnistajate ja mõningate teiste äärmuslike usulahkude poolt noortele hingedele tekitatud traumadest oleme kõik kuulnud.

Võtame aga veel lihtsama näite. Mis küll mõtlevad need vanemad, kes oma lastele kas eestlasele hääldamatud või raskesti kirjutatavad nimed panevad? Kas nad ka mõtlevad, et laps peab kogu elu oma nime tähthaaval ette ütlema, et see vajalikesse paberitesse õigesti kirja saaks? Pahatihti tulevad selliste nimede õigekirja siis ka tobedad vead sisse. Ja kas mitte just kummalisest või naljakast nimest ei alga vahel kardetud koolikiusamine? Ka võõrtähti ei peaks eestlased oma laste nimedes kasutama. Sellisest kadakasakslusest, et mida välismaisem nimi, seda uhkem, peaksime olema juba ammu lahti saanud.