Liina Kersna

FOTO: Erakogu

Meie koolid ei ole valmis riigikogus teise lugemise läbinud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatusi rakendama, kirjutab riigikogu liige Liina Kersna (Reformierakond).

Otsuste puhul, mis puudutavad lapsi, peaksime alati enne otsuse langetamist küsima nii endalt kui ka avalikult: «Kas see otsus toetab laste heaolu?». Kui saame südamerahus vastata «jah», siis on otsus õige. Kui aga tekivad kõhklused, ebakindlus või vastus on hoopis «ei», siis me ei tohiks last kahjustavat otsust langetada. Tuleb otsida niikaua kuni jõuame lapse heaolu suurendavale lahendusele.

Sel nädalal riigikogus teise lugemise läbinud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused, millega antakse kogu põhihariduse korraldus üle kohalikule omavalitsusele, sh erivajadustega laste õpe, tekitab ebakindlust. Kui küsida, kas selle eelnõu seadustamisega laste heaolu suureneb, siis mina kaldun vastama «ei». Miks?

Sellepärast, et meie koolid ei ole valmis seda eelnõud rakendama üldises korras ehk juba 2018. aasta algusest. Olete kuulnud ütlust: õnnelikud õpetajad muudavad maailma? See on ühe Inglismaal välja antud raamatu pealkiri, milles peitub sügav mõte.

Mõelgem õpetajale

Rahulolev ja enesekindel õpetaja jagab lastega õppimiseks üliolulist turvatunnet. Seda kinnitavad ka uuringud, kui õpilasel on õpetajaga soe suhe, siis ta ka õpib paremini. Kui õpetaja on stressis, on ka lapsed stressis. Sel juhul vaid mängitakse ühelt poolt hariduse andmist ja teiselt poolt hariduse omandamist.

Psühholoogid on öelnud – iga probleemse käitumise taga on hirm, valu või täitmata vajadus. Et last aidata, on vaja jõuda probleemi põhjusteni. Tihti on lapse probleemse käitumise taga teadvustamata õpiraskus.

Õpetaja on reeglina lapse mure esimene märkaja. Isegi kui õpetajal on teadmised ja oskused lapse mure põhjusteni jõudmiseks, siis aega tal sellega tegelemiseks kindlasti ei ole. Selleks on vaja professionaalset tugimeeskonda.

Täna on vaid 38-l protsendil koolidest koolipsühholoog. Ei ole saladus, et haridusasutustes on eripedagoogidest, psühholoogidest, sotsiaalpedagoogidest ning logopeedidest suur puudus. Need vähesed tugispetsialistid, kes on koolides tööl, on ülekoormatud.  

Mõelgem end õpetaja rolli, kes seisab kolmekümne lapse ees. Teame, et keskmiselt kolmandik õpilaskonnast vajab ühel või teisel moel erituge. Erivajadustega laste õpetamisel on õpetaja vastutus ka eriliselt suurem, sest teadmatusest tehtud vigadel võivad olla last tõsiselt kahjustavad tagajärjed. Erivajadustega laste õpetamine nõuab spetsiifilisi teadmisi ja oskusi, mida paljudele õpetajatele õpetatud ei ole. Ligi 75 protsenti tavakooli õpetajatest tunneb puudust täiendkoolitustest erivajadustega laste õpetamisest. Paljudes koolides ei ole õpetajal ka abi kusagilt küsida, sest tugipersonali ei ole. See ei ole lihtsalt mõtteharjutus – see on paljude õpetajate igapäevaelu. Umbes pooled tavakooli õpetajad on õpetanud tavaklassis õpilast, kes vajab ressursimahukaid kohandusi õppetöös. Vaid ca 15 protsenti õpetajatest on kasutanud abiõpetaja tuge ning klassi õpilaste arvu vähendamist on õpetajate kogemuste järgi rakendatud vaid umbes viiel protsendil juhtumitest.

Kas selline õpetaja tunneb end oma tööd tehes hästi ja sisendab lastele õpi-indu ja turvatunnet? Vaevalt. Ja see ei ole etteheide. Õpetajate läbipõlemine on tõsine probleem juba täna. Me ei tohi jätta õpetajaid klassiruumi oma muredega üksinda.

Viis ettepanekut

Õpetajate Liit on teinud mitmeid konkreetsed ettepanekud, kuidas õpetajaid kaasava hariduse rakendamisel toetada.

  • Esiteks tuleks vähendada HEV-õpilastega töötavate õpetajate tunnikoormust, mis peaks jääma maksimaalselt 18 kontakttunni piiridesse. Praegu on õpetaja palga alammäära aluseks vaikimisi 21 kontakttundi.
  • Teiseks tuleb õpetajatele tagada süsteemne täiendõpe HEV-teemadel.
  • Kolmandaks tuleb abiõpetajatele anda pedagoogiline täiendkoolitus. Neljandaks tuleb tagada õpetajale iga lapse puhul tema toetamiseks vajalik adekvaatne meditsiiniline ja pedagoogiline informatsioon.
  • Viiendaks – vast üks kõige olulisemad ettepanekuid - õpetajatele tuleb tagada psühholoogiline tugi ja nõustamine.

Inimesed, kes tegelevad ühel või teisel moel teiste inimeste aitamisega, kipuvad kergemini läbi põlema, sh õpetajad. Seega, kui me tahame, et meie lapsed oleksid nutikad ja õnnelikud, siis me peame väärtustama ja hoidma õpetajaid. Õpetajate puhul ei tohiks me küsida, kas õpetaja tass on pooltühi või pooltäis. Õpetaja tass peab olema täis.