Priit Sibul

FOTO: Riigikogu

Kui riik sunnib koguma pensioni jaoks, siis peab olema ka vastutus, et süsteemist oleks kasu, seda paraku teise pensionisamba puhul ei saa täna öelda, kirjutab riigikogu liige Priit Sibul (Isamaa ja Res Publica Liit).

Helir-Valdor Seederi ettepanekule kaaluda teise samba kogumispensionide süsteemist loobumist järgnes praegusele ajale iseloomulikult hulk vastukajasid, milles keskenduti autori õigusele üldse midagi arvata.

Mõnedki end liberaalideks pidavad inimesed ei suuda sotsiaalmeediasse sõna «kriminaalne» postitamata reageerida mõttele, et äkki võiksid inimesed ise otsustada, kuidas kasutada paari protsenti oma palgast.

Pensionisüsteem kujunes välja ajal, kui vanemaid inimesi oli vaja lükata eemale töökohtadelt tööstuses, sest nad ei olnud enam võimelised vajalikul hulgal rasket tööd tegema.

Tööjõuturg on paraku oluliselt ümberkorraldunud ning enamikul inimestest puudub vajadus pensionile siirduda. Tahetakse olla aktiivsed nii sotsiaalselt kui ka teha endale jõukohast tööd. Ikka selleks, et elada harjumuspärast elu.

Kas saame seda nimetada eduks?

Maris Lauri näib olevat uhke sama kogumispensionide süsteemi üle, mille puhul selle käivitamises osalenud pangajuht Indrek Neivelt tajub endal karmavõlga, millest tuleks lahti saada.

Kuidas nii?

Eesti kogumispensionide süsteem on kahe objektiivse näitaja alusel arenenud riikide kehvemate seas. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) andmed näitavad, et viimasel kümnendil on Eesti kolme kõige madalama pensionifondide tootlusega riigi seas.

Fondide valitsemistasud on meil samas olnud kõrgeimate seas. Mis asi see nüüd oligi, mida meil tänagi vähe on ja tulevikuks kõrvale panna on vaja? Äkki raha? Õige, aga mõningasele langusele vaatamata maksavad Eesti pensionikogujad kuulekalt ikka kõrgemaid tasusid kui jõukamad naabrid Soomes ja Rootsis.

Olulisim on see, et kui riik sunnib koguma, siis peab olema ka vastutus, et süsteemist oleks kasu.

Kui aga vaadata ajalukku, siis ei julge mina küll öelda, et fondide teine sammas on see, mis tagab elamisväärse vanaduspõlve.

Esiteks ei tohiks rakendada sundi, vastutus peab olema individuaalne, mitte kollektiivne, ja teiseks, loomulikult tuleb hädasolijaid tulevikuski aidata, nagu ka täna aidatakse.

Kelle oma on teine sammas?

Küllap ei tea mõnigi «käed eemale minu teise samba pensionist» hüüdev inimene, mil määral riik teda ennast selle pensioniga seoses usaldab.

Et kogutut enne pensionile minekut kasutada ei saa, teavad küllap paljud, aga kuidas on lugu kord pensionil olles?

Väljamaksed teisest sambast on üksikasjalikult reguleeritud. Kui jätta kõrvale olukord, kus pensionile siirduja on kogunud väga vähe, ei ole tal ka siis suuremat vabadust otsustada, kuidas kogutut kasutada. Ka mitte tema enda palgast kogutud kahe protsendi puhul. Tuleb sõlmida leping kindlustusseltsiga, mis kindlustatu elupäevade lõpuni väljamakseid teeb.

Väljamaksete reeglite muutmiseks on riigikogule sel aastal korduvalt ettepanekuid tehtud. Teema keerukuse tõttu pole need siiski laiemat tähelepanu leidnud.

Riigikogu rahanduskomisjon on ettepanekuid küll arutanud, kuid ei sotsiaaldemokraadid ega reformierakondlased pole tahtnud kogutud pensioni kasutamise asjus pensionäridele otsustusõigust juurde anda. Teist sammast käsitletakse eeskätt osana riiklikust pensionisüsteemist, rõhuga sõnal «riiklik».

Lõpetuseks

Kogumispensionide süsteemi plussina võib välja tuua, et sääste on siiski kogutud. Küsimuseks jääb – kas õigem on säästmist soodustada või on ainuke võimalus inimesi sundkorras säästma panna. Viimasega kaasnevad ka negatiivsed mõjud, mida ehk täiel määral teadvustatud pole.

Näiteks võib see, et kohustusliku süsteemi kõrval vähe säästetakse, osaliselt olla seotud sellesama kohustusliku süsteemi olemasoluga. Ma ju niikuinii maksan, milleks peaks rohkem muretsema?

Süsteemi käivitamise aegsed reklaamikampaaniad kujutasid muretut pensionipõlve palmisaarel. Enamiku kogujate jaoks osutub see miraažiks. Taolise vanaduspõlve jaoks peaksid säästud, eeldusel et neid õnnestub säilitada ja kasvatada, olema palju suuremad. Kui paljud seda täna tajuvad, on iseasi.

Teise sambaga seonduv ei lähe paljudele inimestele ilmselt veel korda, sest sellest pensioni saajaid on vähe. Tasub siiski mõelda, mis juhtub, kui nad tegelikult huvi tundma hakkavad.

Lõpuks oleme vastamisi maailmavaatelise küsimusega, kas usaldada rohkem inimest või aina sagedamini tema eest otsuseid langetavat riiki. Millegi riiklikult kohustuslikuks tegemisega võetakse ära ka suur osa vastutusest oma elu korraldamisel.