ELFi juht: miks Est-Fori juhid lubaduste asemel eksitavad?

Tarmo Tüür

FOTO: Vikipeedia

Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees Tarmo Tüür kirjutab küsitavustest ja vastuoludest Est-For Investi planeeritud tehase ümber.

Aadu Polli ja Margus Kohava kirjutavad 14. detsembri Postimehes, et Emajõe äärde tselluloositehase rajamist pole põhjust peljata ning oma arvamust kujundada on vara. Olen nõus, et lõplikuks seisukohaks on vara. Ent jälgides arenduse ümber toimuvat, avalikkusele antud vastukäivaid sõnumeid ning esitletud küsitavat uuringut, tekib üha rohkem kahtlusi.

Selle asemel, et anda hiigeltehase keskkonnamõjude kohta mõni selge lubadus, näiteks et Emajõe ja Peipsi vett ei reostata või et toormena kasutatakse ainult säästva metsanduse FSC-sertifikaadiga puitu, kirjutavad arendajad ajalehes, et neile meeldiks tulevikuski nautida jalutuskäike Tartus Toomemäel ja Emajõe luhal.

Mind teeb ettevaatlikuks, kui ühelt poolt räägitakse väga nüüdisaegsest ja keskkonnasõbralikust tehasest, ent teiselt poolt ei taheta end siduda säästva metsanduse sertifikaadiga. FSC-sertifikaadiga puidu kasutamine on nüüdisaegse tööstuse puhul elementaarne ning annaks mingigi kindluse, et meile loodussõbralikena reklaamitavate toodete tarvis pole näiteks vääriselupaiku maha raiutud.

Sealjuures on pea iga kord antud erinev põhjendus, miks rajatav tehas ei saavat sertifikaadiga puitu nõuda. Hiljutisel konverentsil oli esitlusse kirjutatud, et «puidurafineerimistehas propageerib metsade laialdast sertifitseerimist».

See on lubamatu eksitamine!

Loosunglikud pealkirjad

Mind teeb ettevaatlikuks, kui ülikooliteadlastelt sisulise panuse küsimise asemel sõlmitakse kolme rektoriga deklaratiivne kokkulepe, millel ka pool aastat pärast sõlmimist pole muud sisu kui kiiresti kurikuulsaks saanud vaikimissuunised rektoritelt teadlastele.

Mind teeb ettevaatlikuks, kui sellesama rektorite kokkuleppe üle avalikkuses puhkenud debatis väitsid nii teaduste akadeemia esimees kui ka rektorid, et teadusasutuste ja teadlaste ülesanne ei ole võtta tehase kui terviku suhtes poolt- või vastuseisukohta.

Ent vaid mõned nädalad varem on Eesti Teaduste Akadeemia, Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlaste kaastöös koostatud aruandes öeldud, et «kaasaegsel tehnoloogial põhineva puidurafineerimistehase rajamine Eestisse on vajalik». See lause jõudis kohe suure pealkirjana tehase kodulehele, uudiskirja ja Maalehtegi.

Mind teeb ettevaatlikuks, kui arendajad väidavad, et kuivõrd mujal Euroopas, kus on elukeskkonnale sama kõrged ootused, selliseid tehaseid rajatakse, siis peame uskuma, et saab ka meil. Samas on Euroopa moodsaim tehas (mille vaatamiseks arendajad juunis ka visiidi korraldasid) Saksamaal Stendali lähistel ja see on avatud 2004. aastal. Seega oleks ausam öelda, et ligi 15 aastat pole Euroopas sellist tehast rajatud.

Stendali tehase rajamine algas järelikult oma 20 aastat tagasi ning selle ajaga on nii ootused elukeskkonnale kui ka arusaamad keskkonnasõbralikust tootmisest väga palju muutunud.

«Täiesti haisuvaba»

Mind teeb ettevaatlikuks, kui Saksamaa tehase lähistel kurdavad külaelanikud  ajakirjanikule, et neil on tugev haisureostus, lõhnab mädamunade järele. Ja Margus Kohava selgitab Tartu Postimehes (22.06.2017) seepeale: «Mina nimetaks seda küll sada protsenti haisuvabaks, sest see, mis tunda oli, ei olnud tootmisprotsessiga kaasnevad lõhnad, vaid tehases kasutatavate kemikaalide lõhn.»

Selle valguses ei tundu tõsiselt võetav ka arendajate antud seni ainus konkreetne keskkonnaalane lubadus, et rajatav tehas on täiesti haisuvaba.

Mind teeb ettevaatlikuks, kui tellitakse väga kitsaste ja küsitavate lähtekohtade ja eeldustega uuring, mille tulemusena saab näidata tselluloositehast kui suurepärast võimalust kliimapoliitika eesmärke täita ja kasvuhoonegaaside heitmeid vähendada.

Usutavasti oleks ilma uuringutagi selge, et näiteks Võrumaa metsas raiutud puude koormaga on Tartu kanti lähem sõita kui mere äärde sadamasse, kulub vähem kütust ja tekib vähem heitmeid. Samuti on üldteada, et Eesti põlevkivienergeetika on üks saastavamaid maailmas ning sellega võrrelduna võib pea igat asja kliimasõbralikuks rehkendada.

Samas oleks aus öelda, et kui tehase abil taastuvenergia tootmine Eestis suureneb, ei tähenda see, et põlevkivist elektrit vähem toodetaks ja saastamine väheneks.

Ulatuslik PR

Kui arendajad tõepoolest tahaksid tehase süsiniku jalajälge teada ja seda avalikkusele tutvustada, siis tuleks selgeks teha metsade raiumise ja toodete elueaga kaasnevad süsinikuheitmed. Kui tooted pole tõesti veel teada, siis järelikult ei saa tõest uuringut teha. Selline poolik uuring näib pigem PR-tööriistana.

Kavandatav tehas on väga suur ning kaasnevad ohud keskkonnale on väga suured. Nende ühiskondlikuks avatud aruteluks ja vaagimiseks ootan arendajatelt ausust, usaldusväärsust ja konkreetsust. Seni oleme paraku näinud ulatuslikku PR-tööd rohehõnguliste loosungitega ja olulisest tähelepanu kõrvale juhtimist.

Tagasi üles