Erkki Bahovski

FOTO: Tairo Lutter

Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk saatis liikmesriikidele kirja, milles palus kaaluda senise immigrantide kvoodikava ülevaatamist, sest see ümberjaotamise mehhanism on lihtsat ebaefektiivne. Selle asemel tahab Tusk rohkem raha pikemaajalisele migratsiooniprogrammile, mis vaataks rohkem tulevikku ja oleks laiem kui vaid ad hoc juhtumitele reageeriv.

Loomulikult tõmbus Euroopa Komisjon selle jutu peale turri, ehkki komisjoni president Jean-Claude Juncker on ka ise kunagi ajakirjandusele tunnistanud, et senise aeglase tempo juures realiseeruks kvoodikava alles aastaks 2101. Ent ikkagi: kes tahaks tunnistada, et tema poliitika on osutunud valeks? Ka ei olnud mitu liikmesriiki Tuskiga nõus. Arutelu jätkub järgmisel aastal, ent jätkub ka küsimusi.

Kvoodikava võimalik ülevaatamine tähendab muidugi suurt küsimust, mida hakata peale Poola, Ungari ja Tšehhi Vabariigi kaebamisega Euroopa Kohtusse. Olid ju nood riigid kvoodikava vastu, aga kui see kava sordiini alla pannakse, millel põhineb siis edaspidi kohtukaasus? Ebalojaalsusel Euroopa Komisjoni vastu? Keeruline.

Eitamata kuidagi Ungari, Poola ja Tšehhi suveräänsuse probleemi, on ikkagi fundamentaalsem küsimus, mida immigrantidega peale hakata. Laias laastus on küsimus selles: kuidas tagada Euroopa Liidu legitiimsus selle kodanike silmis ja kuidas tagada kõikide inimõigustest kinnipidamine. Jõudsin Twitteris juba pureleda inimõiguslastega, kelle arvates tähendas kvoodikavast taganemine argpükslikkust ja inimõigustest möödavaatamist. Aga küsimus ei ole ju selles. Küsimus on selles, kas need inimõigused jõustatakse ja kes seda teeb. Paberil inimõigused ei too lohutust inimestele, kes on oma kodust välja aetud ja kes ulbivad kuskil keset Vahemerd parvel. Stalini konstitutsioon 1936. aastast tagas ka igasugused demokraatlikud vabadused, aga seda ilusti paberil.

Probleemi tuum on küsimuses, kuidas peatada sõjad, mis tekitavad immigrante. Isegi kui täituks mõne äärmuslase unistus sulgeda kohe piirid ja saata senised sisserändajad Euroopast välja, ei kaotaks see probleemi. Rände põhjus jääks alles, sellega koos ka surve.

Analüütik Lawrence Freedman refereerib oma viimases raamatus «The Future of War: A History» teist analüütikut Edward Luttwakki, kelle järgi peaksid sõjad kulgema oma loomuliku lõpuni, kus eristuksid võitjad ja kaotajad ja kus seega jõutaks püsivama rahuni. Interventsioon humanitaarsetel eesmärkidel peatab küll konflikti, kuid ei likvideeri konflikti olemust. Muidugi on säärane arvamus vastuoluline, sest sõja kulgemine võib mõnikord kesta kaua ja sellega koos jätkuks ka põgenike vool. Teisalt oleks püsiv rahu parim tagatis, et põgenikke ei lisanduks.

Euroopa Liit suudab parimal juhul olla osa diplomaatilisest lahendusest sõja peatamisel. Et USA president Donald Trump on tunnustanud Iisraeli pealinnana Jeruusalemma, pole ka USA väljavaated regioonis rahu saavutada mitte just kõige paremad.

Hea uudis on, et Euroopa Liit on tugevdanud oma kaitsekoostööd, ent sellest jääb muidugi väheks, et Lähis-Ida sõdu lõpetada. Jääbki diplomaatia. Jääb ka kodune vaidlus, mida immigrantidega peale hakata. Sellele lisandub veel puhkev vaidlus Euroopa Liidu järgmise eelarveperspektiivi üle ehk teema, kes ja kui palju raha saab. See ei tule kerge vaidlus, pealegi jääb Brexitiga raha üldse vähemaks ja eks rändekriisis tõusnud solidaarsuse küsimus kerkib ka raha jaotamisel üles. Siit ähvardabki veerema hakata uus diplomaatiline lumepall.