Jakob von Uexküll

FOTO: Pm

Ökopoliitik Jakob von Uexküll leiab, et praegune majandus-darvinistlik lugu, mille järgi maailm elab, on loonud usaldamatuse ja ahistuse kultuuri ning tuleb välja vahetada uue vastu.

Nigeeria luuletaja Ben Okri kirjutab: «On kerge unustada, kui salapärased ja võimsad on lood. Nad teevad oma tööd vaikuses ja nähtamatult. Nad saavad meie osaks, samal ajal meid muutes. Olge ettevaatlikud lugudega, mida te loete või jutustate. Märkamatult, keset ööd, muudavad nad teie maailma.»


Praegu valitsevad halvad lood kõikjal. Selle tagajärjel kaotab valitsev maailmakord kiiresti usaldusväärsust ja tõsiseltvõetavust. Eriti finantsajakirjandus meenutab järjest enam Nõukogude ajakirjandust kommunismi viimastel aastatel – keegi ei tea enam, mida uskuda. Londoni Financial Times märkis hiljuti, et isegi lähiminevik on nüüd tundmatu maa. Artiklis pealkirjaga «Miks ärimaailma ähvardab õiguslik kriis?» jõutakse järeldusele, et «varjatud kokkulepe äri ja poliitika vahel on katkemas».


Teised ülevaated tunnistavad, et kasvu piirid on tegelikult olemas ning heidavad kõrvale üleilmastumise pooldajate põhiargumendi, nimelt, et kasv on peatamatu loomulik protsess. Selle aasta aprilli Financial Times kirjutab, et «globaliseerumise muutis võimalikuks poliitiline murrang, aga mille on teinud poliitika, selle võib poliitika ka ära võtta». Kui madalale on langenud üleilmastumise maine isegi ärimaailmas, sai mulle selgeks siis, kui selles samas ajalehes ilmus hiljuti suur Araabia Ühendemiraatide rahvusliku lennufirma reklaam pealkirjaga «Globaliseerumine – mitte alati halb asi». USA Today on massilevikuga Ameerika keskklassi päevaleht, mida eriti kujunduse tõttu nimetatakse sageli McAjaleheks. Selle aasta aprillis ilmus ajalehe toimetajaveerul karikatuur, millel kaks paksu lõvi jalutavad minema välult, mis on kaetud ärasöödud loomade jäänustega. Üks lõvi ütleb teisele: «Teatan ametlikult, et usun ikka veel avatud turu poliitikasse.»


Kui kehtivat korda nõnda naeruvääristatakse, on olemas võimalus drastiliseks muutuseks. Juhul kui oleme valmis sellest võimalusest kinni haarama. Minu põhimure on see, et me ei ole valmis. Ja nagu pärast kommunismi langemistki kavaldavad erihuvid kodanikuühiskonna üle. Oleme ülendanud laia tarbijavaliku meie ühiskondade kõrgeimaks eesmärgiks, olgugi et see on otseses vastuolus eesmärgiga säilitada elamiskõlblik planeet. Globaalne konsumerism hävitab biosfääri.


Praegune inimkonna lugu räägib maailmast, mis tekkis juhuse läbi, kus materiaalne tasand on lõplik reaalsus ja moraal on ainult emotsioon. Lugu kuulutab end unikaalseks tõe kandjaks, mis ainsana suudab selgitada, mida tähendab olla inimene ja kuidas universum töötab. Aga mida tähendab see lugu, mida triumfeeriv lääs maailmale peale surub? Mida ütlevad meile väljatöötatud bioloogilised ja füüsikalised teooriad kõige kohta? Lühidalt kokku võttes – me oleme mõttetud robotliikurid, programmeeritud pimesi säilitama isekaid molekule, mida nimetatakse geenideks, kui tsiteerida nende kõige tähtsaimat propagandisti Richard Dawkinsit. Ja me elame samaväärselt mõttetus universumis.


Meie moodne inimkonna lugu käsitleb kõiki teisi lugusid muinasjuttudena. Eelnenud kultuurid «eksisid, eksisid alati», kui tsiteerida sotsioloog E. O. Wilsonit, ega saa meile sellisena midagi õpetada. Ainult ahnust arvestatakse tõsise argumendina – kui teenib kasumit, siis järelikult peab olema õige. Meie domineeriv lugu on küüniline ja skeptiline kõige suhtes, välja arvatud küünilisus ja skeptilisus. See asendab poliitika, eetika ja usu turuga. Maailm on suur teater, kus Madison Avenue reklaamipropagandistide oskuste ja miljardite dollarite toel esitatakse iga päev üht ja sedasama depressiivset lugu.


Kõige selle tagajärg on teovõimetus ajal, mil me saame seda endale kõige vähem lubada. Kunagi ei ole lõhe lühiajalise mõtlemise ja pikaaegsete tagajärgede vahel olnud suurem kui praegu. Keskkonnajulgeoleku taastamine on kõige raskem proovikivi, mis meie ees kunagi on seisnud, meie aja kõige enam moraalselt kohustav probleem. Ent ometi, kui tsiteerida Al Gore’i, on «miinimum, mida vajab loodus ja teadus, siiski rohkem kui maksimum, mis on poliitilisel tasandil jõukohane või isegi mõeldav».

Meil on vaja dekonstrueerida ja välja vahetada modernistlik müüt, mis on meid sellesse ummikusse toonud ja haavab sügavalt nii meie välist kui ka sisemist keskkonda. Majanduslik darvinism on loonud usaldamatuse ja ahistuse kultuuri, sundides meid järjest enam sõltuvaks ravimitest, mis täidavad sisemist tühjust.


Et meenutada, kui lihtne on meie inimkonna lugu muuta, on vaja vaadata tagasi külma sõja aega. Kakskümmend aastat tagasi kehtis lääne valitsuste eliidi aktsepteeritud konsensus, et Nõukogude Liiduga tekkida võiva relvakonflikti korral on lääs valmis vajutama tuumarelva nupule ning hävitama enamiku inimkonnast. Margaret Thatcheri endine tippnõuandja, tuumarelvaga ähvardamise poliitika pooldaja meenutas hiljem õudusega: «Kui sajandeid hiljem, tuumaplahvatusejärgsel ajal, mõni tulevikuajaloolane oleks vaadanud meie poole tagasi, kas oleks ta siis leidnud, et nupulevajutus oli moraalselt õigustatud või oleks ta hinnanud selle nii kuritegelikuks, et selle kõrval oleks kahvatunud nii Hitleri, Stalini kui Mao hirmuteod. Kuidas me üldse saime uskuda millessegi nii pöörasesse.»


Praegu ei saa me endale lubada oodata tagantjärele tarkust, et küsida, kuidas saime uskuda millessegi nii pöörasesse, kui see destruktiivne müüt on meid toonud praegusesse globaalsesse murdepunkti. See müüt koosneb mitmest osast. Ma keskendun lühidalt neist kahele – rikkuse loomise müüdile ja teaduslikule materialismile ehk olelusvõitluse paranoiale.


1990ndatel oli jaapanlastel hoiuseid umbes 90 000 dollarit elaniku kohta, reaalsed palgad suurenesid, samas kui need USAs langesid, tööstustoodangu osas edestati USAd, välisvarad suurenesid samal dekaadil 294 miljardilt 1153 miljardi dollarile, samas USA defitsiit ja võlakoorem suurenes veel kiiremini. Aga lugu, mida räägiti ja ikka veel räägitakse, on selline, et 1990ndatel varises Jaapani majandus kokku.


Miks? Sellepärast et elades vananevas ühiskonnas, mida iseloomustas nõrk sotsiaalne võrgustik, suur riigidefitsiit ja reostatud loodus, otsustasid Jaapani kodanikud mõistlikul kombel säästma hakata. Ent selline kokkuhoid, ebamoodsate väärtuste, nagu au, õigluse ja viisakuse soosimine (kui tsiteerida International Herald Tribune’i), oli pidevalt lääne meedia rünnakute objektiks kui oht üleilmsele majandusele.


Kuigi USA elanikkonna kõigi valdkondade sissetulek aastatel 1947–1979 kasvas, on sellest alates alumise 80 protsendi osa kahanenud, kusjuures vaeseimad on kaotanud kõige rohkem, samas kui rikkaim üks protsent on juurde saanud ülekaalukalt kõige rohkem. USA valitsuse statistikale tuginedes teenib enamik USA töölisi praegu vähem kui teeniti 1970ndatel, kuigi tööpäevad on pikemad.


Uus lugu, mida me nii hädasti vajame, peab aitama meil oma majandussüsteemi uuesti üles ehitada sellisena, et kokkuhoidu tajutakse lisaväärtuse, mitte ohuna, et me saaksime taas hakata ehitama tõelist rikkust. Meie uue loo majanduse edulood peavad sisaldama mitmekülgselt väljendunud tululikkust. «Rikkuse loomine» on absurdne ja kallis, kui see saavutatakse looduse ja eetika arvel – «perekonnahõbeda müümine», nagu endine Suurbritannia peaminister Harold Macmillan seda kord nimetas.


Me vajame lugu, mis esitaks väljakutse naiiv-mõttetule turupopulismile, mis portreteerib meid õilsate mässajatena valitsuse vastu, kes tahab meilt võtta meie raha. Me vajame lugu, mis õpetab meid tulema toime rikaste majanduste ja ühiskondade ränkade struktuurimuutustega, mis on vajalikud vähendamaks fossiilsete kütuste kasutamist teaduslike ja keskkonna hinnangute järgi vajaliku 90 või rohkema protsendi ulatuses.


Kui majandusdarvinistide lugu inimloomusest oleks õige, oleks meie isekas saamahimu ja ahnus meid ammu välja suretanud. Moraalsus poleks suutnud säilida, ja samamoodi meie ise. Kui meie vaba tahe on illusioon, mis mõttega seda siis arendatakse. Me vajame taas tasakaalutunnet ning selle saavutamiseks tuleb mehhanistlik visioon heita tagasi sinna, kuhu see kuulub. Moodsal bioloogial ja majandusel on meile paljugi õpetada, kuid neil ei ole mingit õigust monopoliseerida seda, kuidas me interpreteerime reaalsust ja inimkonna lugu.


Valitsev lugu portreteerib meid kõiki kui eesmärgitult ekslevate mutatsioonide juhuslikke tulemusi. Kuid selline juhuslikkus on vastuolus elusorganismide interaktiivsete ja dünaamiliste struktuuride olemusega. Geenid ei käitu iseseisvalt, neil on mitu funktsiooni, mis aktiveeruvad eri viisidel. Geneetiline manipulatsioon – kaugel sellest, et olla industriaalse modernsuse haripunkt – on tegelikult industriaalse primitivismi viimane hingetõmme, mis rakendab mehhanistlikku ja reduktsionistlikku mõtteviisi elavate süsteemide peal, mis lihtsalt ei tööta niiviisi.

Edulugudest pimestatuna oleme kaotanud oma koha laiemas Elu Loos. Kui näha end osana suuremast elutervikust, siis suhtutakse kõigesse elavasse hoolitsusega, austusega oma isikliku koha suhtes. Aga kui öeldakse, et te olete mõttetu universumi evolutsiooni haripunkt, siis käitute katse ja eksituse meetodil ning miski ei suuda teid peatada. Pealegi, kui mõni liik hävib, saate teie või teie järeltulijad usutavasti selle hiljem uuesti kloonida. Mitte miski ei illustreeri paremini meie ülbet suurushullustust uskuda, nagu oleks me ajaloost välja astunud, kui väide, et progressi pole võimalik peatada ja kella ei saa tagasi keerata. Minevik on tulvil näiteid väljasurnud monokultuuridest.


Meil pole kõiki vastuseid, aga on eluliselt oluline, et hakkaksime küsima õigeid küsimusi. Räägitakse anekdooti mehest, kes küsis õiget suunda, ja kellele vastati ainult, et «siit ma ei alustaks». Mõtlemapanev tegelikult, eks ole. Mõnele lähtepunktile on peaaegu võimatu midagi rajada. Kui me alustame oma üleilmset dialoogi eeldusega, et meil on vastanduvad väärtussüsteemid ja meid ühendab ainult ahnus, siis kindlustame, et igasugust tegevust on liiga vähe ja liiga hilja.


Me vajame kiiresti struktuure, mis järjepidevalt väljendavad meie ühiseid üleilmseid kodanikuväärtusi ja nõuavad nende inkorporeerimist valitsevasse maailmakorda. Kõige suurem oht, millega me praegu silmitsi seisame, ei ole mitte «business as usual» põhimõtte jätkumise võimatus, vaid ühiskondade kokkuvarisemise oht olukorras, kus meie liidrid kaotavad oma usaldusväärsust ning asendatakse obskurantismi ja ebatolerantsuse preestritega. Kohalikul tasandil tuleb hoolitseda majandus-darvinismi ohvrite eest. Alternatiiviks on konflikt ja sõda globaalsel skaalal. Mitte paar fanaatikut, vaid mitusada miljonit, kelle maa ja elatis hävitatakse, kelle perekond ja kodu on hädaohus, kuna lääs ei soovi muutuda. Kui oodata liiga kaua, võime sattuda vastamisi täiesti teistsuguste üleilmsete väärtustega, siis kui vaene enamus kaotab kannatuse ja otsustab, et on tulnud aeg «hävitada need, kes hävitavad ilmamaad».


Iga päev langetatakse meie nimel pöördelisi majanduslikke ja poliitilisi otsuseid. Linnad, elektrijaamad ja tehased, mida ehitame, kujundavad meie kliimat järgmise 50 aasta jooksul. Samas on täna meie käsutuses olev päikese-, tuule- ja muu taaskasutatav energia, mida me ei kasuta, homme igaveseks kadunud. Meie uus inimkonna lugu peab kajastama ja muutma seda duaalset reaalsust.


Oma uusimas raamatus hoiatab Harvardi majandusteadlane ja Maailma Tuleviku Nõukogu liige professor Stephen Marglin, et majandusmehe moodi mõtlemine hävitab ühiskonna. Kõige rohkem vajame lugusid, mis aitaks meil ühiskonda uuesti üles ehitada. Kuid me ei saa oodata, et meie «kadunud» liidrid meid selles olukorras juhivad. Õigupoolest kõige suurem kriis, mis meid praegu ähvardab, ongi liidrite langemine. Nn läänemaailma liider Ameerika president George Bush on muutunud naeruvääristamise objektiks. President Reagani kõnekirjutaja Peggy Noonan kirjutas kolm päeva tagasi Wall Street Journalis, et «veel kunagi pole olnud võrreldavat plahvatust, kui presidendi liidrirolli kokkuvarisemine. See on kohutav ja ohtlik kaotus, ning kogu maailm on selle tunnistajaks».

Tsivilisatsiooni tulevik ja tulevaste põlvkondade säilimine on nüüd meie kätes. Meie uus lugu, mida jutustame ja ellu viime, peab määrama, et oma laste tuleviku arvel elamine on nüüdsest tabu.


Demokraatliku poliitika ja otsustusõiguse asetamine rahamaailma diktatuurist kõrgemale on kodanike, mitte ekspertide ülesanne. Meie valitud poliitikud ei tee seda, kui neid ei kannusta teie surve, tähendab meie kõigi surve. Me kõik peame hakkama aktiivselt osalema poliitilises ruumis, avalikus debatis. Nagu mõistis üks noor tark tüdruk Anne Frank, kui ta end tulevaste mõrvarite eest okupeeritud sõjaaja Amsterdamis peitis, kirjutades päevikusse: «Kui imetore see on, et keegi ei pea ootama ühtki hetke, et hakata maailma paremaks muutma.»

Kirjutis põhineb Von Krahli akadeemia üritustesarjas «Kas on elu pärast kapitalismi» peetud ettekandel. Tõlkis Aivi Reimand.