On kokkuvõtete tegemise ja unistamise aeg, sest uus aasta täidab igaühe hinge lootuste ja ootustega. Millest meie inimesed unistavad, mida soovivad ning millest hoiduda püüavad? Räägime aastavahetuse eel Eesti inimestega ootustest ja hirmudest, vaadates tulevikku ehk peatselt algavasse 2018. aastasse.

Urmas.

FOTO: Erkka Lehto

Urmas: üldine huvi ennekõike

«Mina ootan inimestelt rohkem üksmeelt ja seda, et ühiskonnas oleks vähem lõhesid. Selleni saab jõuda empaatia kaudu: inimesed asetavad end teiste asemele ja püüavad neid mõista. Isiklikult on kõige olulisem loomulikult ikka perekond ja koosmeel selles, samuti tervis; ühiskondlikult suurem üksmeel ja lõhestumisest ülesaamine. Inimesed muutuvad üha enesekesksemaks ja vähem üldist huvi tagaajavaks. See on individualism ehk üksikisik enne ja siis üldine huvi. Mina olen harjunud teistsuguste arusaamadega: üldist huvi tuleb rohkem taga ajada. Enne ligimesed ja siis ise.» 

Tuuli.

FOTO: Erkka Lehto

Tuuli naudib lapsele pühendumist

«Mida üks noor ema ikka ootab... Et laps oleks terve ja areneks kenasti! Hetkel on ta veel kahekuune, minu teine laps. Esimest korda sain emaks 14 aastat tagasi ja tunnen end nüüd juba palju enesekindlamalt. Ei ütleks, et lapse pärast hirmu tunneksin – pigem ikka rõõmu! Esimesel korral oli rohkem hirmu, sel korral rohkem rõõmu.»

«Tööle ma tagasi ei kiirusta: minu aasta tuleb rahulik ja kodune. Mõnus! Naudin seda võimalust, mis riik andnud on. Kui poolteist aastat saab täis ja raha otsa lõppeb, siis tuleb tööle minna. Aga selle peale ma veel ei mõtle, pigem naudin. Pooleteistaastast last on küll liiga vara hoidu panna, aga sellele mõtlen ma siis, kui asi käes. Praegu naudin järgmist aastat. See on ikka hoopis teistmoodi, suur vaheldus tööst. Ja see pingutus tasub ära! Preemiaid saab rohkem kui tavatöös: kogu aeg on preemiad!» 

Uku.

FOTO: Erkka Lehto

Ukut rõõmustab vanemate õnn

«Kardan natukene kõrgust, aga mitte midagi muud erilist. Mind rõõmustab kindlasti oma vanemate õnnelikuna nägemine: on hea ja tore meeleolu. Õnnelikuks teevad neid ilmselt minu ja 5-aastase väikese venna saavutused. Aga me ei saa vennaga hästi läbi: ta lihtsalt ei meeldi mulle, nagu väikesed vennad ikka. Järgmisel aastal on minu jaoks kõige olulisem 9. klassi lõpetamine.»

Sul on Ironmani kott. Kas oled ise osalenud?

«Olen Eesti üritusel osalenud, aga kott on isa oma. Tulevikus on kavas osaleda! Teen kuus korda nädalas trenni: jalkat ja iseseisvat treeningut.»