Vene kaitseminister Sergei Šoigu Moskvas Punasel väljakul toimuvat võiduparaadi üle vaatamas

FOTO: SCANPIX

Venelaste usk enda erilisse rolli tsivilisatsiooni päästmisel suurkaabakate käest ulatub Teisest maailmasõjast palju kaugemale ajalukku, kirjutab veebiväljaandes The Conversation Tuftsi ülikooli Venemaa uuringute professor Gregory Carleton.

Venemaale on saatusest määratud taas lääne vastu astuda – vähemalt usuvad seda venelased.

Ameerika ei ole maailmas ainuke, kes peab ennast erakordseks ja asendamatuks jõuks headuse tagamisel maailmas. Sama väidab enda kohta Venemaa. See tunne toetub sajanditepikkusele sissetungijate tagasilöömisele, millest kirjutan pikemalt raamatus «Russia: The Story of War» («Venemaa: lugu sõjast»). See etendab keskset osa selleski, kuidas Venemaa näeb ennast aina pingelisemaks muutuvates suhetes NATO ja läänega.

Venemaa erandlikkuse sünd

Venemaa rahvusliku identiteedi tugisammas on triumf Natsi-Saksamaa üle Teises maailmasõjas. Kuid välismaalased ei adu sageli, et venelaste usk enda erilisse rolli tsivilisatsiooni päästmisel suurkaabakate käest ulatub sellest sõjast palju kaugemale ajalukku.

1812. aastal tungis türann Napoléon, kes ihkas allutada kogu maailma, Venemaale – ja sai lüüa. See oli jahmatav võit, mis tõstis Venemaa kiiresti liitlaste koalitsiooni etteotsa, mis vabastas Euroopa Napoléoni ikkest. Sõjakäik lõppes sellega, et liitlased okupeerisid 1814. aastal Prantsusmaa. Napoléoni lõplik lüüasaamine saabus küll 1815. aastal Waterloo lahingus, aga venelased olid kindlad, et just nemad andsid talle surmava löögi.

Adolph Northeni (1828–1876) maal «Napoléoni taandumine Venemaalt»

FOTO: Wikimedia

Napoléoni sõdade järel lõi Venemaa ühiskonnas pulbitsema patriotismivulkaan. Selle keskmes seisis üldine veendumus, et Venemaa päästis Euroopa. Samuti ei olnud ükski teine riik suutnud oma jõududega lüüa tagasi Napoléoni sissetungi või purustada tema sõjaväge, mis oli omal ajal paistnud kõigile võitmatu. Muidu Lääne-Euroopas metslasteks või barbariteks peetud venelased võisid nüüd enda arvates nautida sootuks teistsugust mainet. Silmapaistev partisanijuht Deniss Davõdov kuulutas: «Viimaks saab uhkusega pea püsti ajada ja öelda: «Olen venelane!»»

See uhkus sundis paljusid 19. sajandi kirjanikke ja vaimuinimesi süüvima põhjalikult ajalukku, et leida sealt Venemaa erandlikkuse allikaid.

Sissetungijate rodu

Otsinguga jõuti 13. sajandisse – aega, mil mongolid tungisid Euroopasse. «Jumala vitsaks» nimetatud mongolid ei jõudnudki kaugemale Ida-Euroopast, mis andis sajandeid hiljem venelastele võimaluse väita, et nad olid valanud oma verd Euroopa kaitsmiseks hukutava hädaohu eest.

Vene intelligents leidis erandlikkuse toetuseks veel hulga hilisemaid sissetunge. 16. sajandil kappasid põhja poole krimmitatarlased, jättes endast maha Moskva suitsevad varemed. 17. sajandil tegid sama poolakad, kes lisaks kukutasid tsaari ja mõrvasid vene kiriku pea. 18. sajandil tungisid Venemaale rootslased, kes said kiiresti lüüa Peeter Suure käest.

Pierre-Denis Martini (1663-1742) maal Poltava lahingust (1709), kus Rootsi väed said kuningas Karl XII juhtimisel Vene tsaari Peeter Suure armee käest lüüa

FOTO: Wikimedia

Kui lisada siia Napoléoni sissetung 19. sajandil, võiski kindlalt väita ja uskuda Venemaa asendamatut rolli. See veendumus oli laialt levinud üle kogu poliitilise spektri. Äärmuslikust konservatiivist Fjodor Dostojevskist Lenini iidoli, radikaalse revolutsionääri Nikolai Tšernõševskini olid kõik kindlad, et Venemaa kujutab endast kogu maailma tsivilisatsiooni visalt kaitsvat kilpi.

Ei tasu vahest imestada, et sõjavägi võttis selle endale lausa usutunnistuseks. Sajandi lõpul nimetas kindralstaabi akadeemia ülem Nikolai Suhhotin seda «Venemaa sõjakogemuste erilise iseloomu mõistmise võtmeks» ja lisas, et midagi sellist ei saa väita ühegi lääneriigi kohta.

Hitleri rünnak järgmisel sajandil – suurim oht, millega Venemaa eales oli silmitsi seisnud – tsementeeris erandlikkuse müüdi lõplikult. Nii nagu pole ükski teine riik sarnaselt Venemaaga kaitsnud maailma agressorite eest, nii pole ükski teine riik nii sageli langenud agressiooni ohvriks – selles on venelased kaljukindlad.

Sõja tähendus tänapäeval

Eelkõige just Venemaa sõjakogemused on kujundanud rahva maailmavaadet ja enesekuvandit. Sama pärand toidab jätkuvalt rahvuslikku narratiivi, mis sajandite jooksul ei ole omandanud ainult üüratuid mõõtmeid, vaid ka üüratu sisendusjõu, mida saab ära kasutada väga mitmel otstarbel.

Esiteks ja võib-olla kõige olulisemana saab seda tarvitada siis, kui Venemaad ennast kiputakse agressoriks pidama. Sellega kaasneb süütuse ja õiglase eesmärgi eeldamine sõltumata sellest, millised on konkreetsed sammud. See võimaldab isegi anda särava kaitseiseloomu Venemaa vallutussõdadele, millega 19. sajandi lõpuks oli suudetud luua maailma suurim ühes tükis impeerium, mis hõlmas ligikaudu kuuendiku kogu maailma maismaast.

Kaitseiseloomuga ekspansionismist saab sel moel kõnelda näiteks Krimmi annekteerimisel Venemaa poolt– kusjuures mõlemal korral. Esimene kord jäi teatavasti 18. sajandi lõppu, mil kõrvaldati krimmitatarlaste oht, kes olid sajandeid rüüstanud Venemaad kõige tulutoovama ressursi, nimelt venelaste enda pärast, kes müüdi maha Lähis-Ida orjaturgudel. Teine kord oli, nagu kõik teavad, 2014. aastal, mil Venemaa väitis, et kaitseb poolsaare venelasi paduvaenuliku Ukraina valitsuse eest.

Vene sõdurid Krimmi poolsaarel

FOTO: Scanpix

Teiseks saab selle abil rõhutada Venemaa umbusku teiste suhtes, mida mõnigi kord muidu nimetatakse paranoiliseks või patoloogiliseks. Ka siin jõuab pilku tagasi pöörates mongolite juurde. Kui nood Venemaale kallale tungisid, siis kuidas reageerisid Venemaa läänenaabrid? Jah, ka nemad ründasid Venemaad.

Lisaks tohutule sissetungide arvule süvendab umbusku lääne suhtes seegi, et sageli on sissetungi taga seisnud koalitsioon, niisiis kollektiivne vandenõu Venemaa vastu. Napoléoni armeesse kuulus teiste seas poolakaid, itaallasi ja sakslasi, Hitleriga võitlesid õlg õla kõrval ungarlased, rumeenlased ja teised. Seepärast nähakse ka NATOt, eriti pärast selle laienemist otse Venemaa piiri äärde, omamoodi déjà-vu’na: taas on Euroopa koondanud jõu Venemaa vastu. Sugugi asjata ei tuleta riiklikult toetatavad reklaamid meelde aforismi, mis omistatakse 19. sajandi lõpu keisrile Aleksander III-le: «Mitu ustavat liitlast on Venemaal? -- Kaks: maavägi ja merevägi.»

Kolmandaks aitab niisuguse pärandi meeldetuletamine kaasa Kremli võimu tsentraliseerimise ihale. Kujundatud ülipatriootlikus õhustikus saab poliitilisele opositsioonile kleepida külge reeturite sildi, Venemaal tegutsevad välismaised organisatsioonid aga hõlpsasti nimetada välismaisteks agentideks.

Õigupoolest on isegi presidendiamet kui selline sõjaaurast lahutamatu. Pole sugugi juhus, et president vannutatakse ametisse 7. mail, mis seob selle vahetult võidupüha 9. mai ja võimsa Teise maailmasõja lõppu tähistava pidustusega. Igati loomulik on just Venemaa suurima triumfi taustal siduda raudseks tervikuks riigi võim ja rahva toodud ohvrid.

Võiduparaad Moskvas

FOTO: Scanpix

Samuti tuleb siin ilmsiks tsiviilreligiooni tõeline tähendus: erandlikkustunde esiletõstmine, mis koondab venelased kõikvõimsa võimukeskme taha ning ühendab rahva kireva, muutliku ja verise tuhandeaasase ajaloo ühtseks tervikuks, andes rahvale tervikuna alatise välismaise agressiooni ohvri palge. Niisugune müütiline narratiiv toidab võimsalt vene rahvuslust ning praegu pumbatakse seda kütust igasse kultuuri ja ühiskonna nurgakesse. Kuna selle juured ulatuvad sajandite kaugusele minevikku, on see ka pälvinud riigis ulatusliku toetuse.

Kõige paremini just sõda teeb venelastele selgeks, et nad ühtaegu asuvad maailma vapustavate sündmuste keskmes ning on vaieldamatult hea poolel ja sama kahtlemata alati võidavad. Ideoloogilisele kavatisele annab kõige enam tuge ja jõudu just püüd muuta Nõukogude Liidu lagunemise ja kaose järel Venemaa taas suureks.

«Meie teeme ajalugu,» kuulutas populaarne ajaloolane Vladimir Medinski veidi enne seda, kuisai kultuuriministriks. Ja enda arvates venelased seda teevadki.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane