Pavel Ivanov.

FOTO: SANDER ILVEST/PM/SCANPIX BALTICS

Eestlane tajub Venemaa propaganda mõju kui kannataja. Venekeelne Eesti inimene kui kaasosaline, sest tema vaatab seda, mida on ida suunas tootnud mingi kohalik venekeelne «aktivist», kirjutab vabakutseline ajakirjanik Pavel Ivanov.

Eelmisel nädalal avaldas Raul Rebane arvamusartikli (PM 12.12), milles kutsus riigiasutusi loobuma tellimast saateid telekanalitest, mida peetakse propagandistlikeks. Asi on komplitseeritum, sest meediatarbimine jääb ja vajadus edastada riigiinfot samuti jääb.

Meil on pahatihti nii, et arvustusi teemal «Venemaa meedia mõju» võetakse kohe kui käsku hakata otsima seinu, mille ees maha lasta kõiki, kes on «patustanud». Viimase all mõtlen kas reklaamilist, kommunikatsioonilist või ajakirjanduslikku koostööd propagandakanalitega. Järgmisel päeval, pärast Rauli arvamusloo ilmumist, leidsimegi uudiste pealkirju «Päästeamet tellis PBKst tuleohutusreklaami», «ETV100 ostis ka Vene propagandakanalilt reklaame». Kõlab nagu süüdistus. Aga sihtrühma meediatarbimine on jätkuvalt telekeskne.

Kas jätame venekeelse inimese teavitamata anduri vajalikkusest ainult seepärast, et telelembeline sihtauditoorium vaatab teist telekanalit? Üks asi on propaganda, teine asi on teavitamine ja riigi sisekommunikatsioon.

Kui reastada propaganda skaalal neid samu kolme telejaama: PBK, RTR ja NTV, siis PBK on kõige leebem. NTV julma hüsteeriat tuntakse terves maailmas, RTRi poliitilised talk-show’d on pigem üleolevalt iroonilised. Mul pole andmeid, aga huvitav oleks vaadata, palju inimesi Eestis jälgib just propagandatoodangut. Siinkohal huvitaks mind fakt rohkem kui kontekst.

Vene inimeste kriitilise mõtlemise oskus on tõusuteel

Seda, kuivõrd valimatud on taktikas Venemaa propagandaväljaanded, tunnetab oma nahal eelkõige venekeelne inimene Eestis. Praktiliselt kord nädalas hüppab meile näkku üks või teine eestivastane materjal. Sel aastal on see eriti hoogustunud. Kõlab küüniliselt, aga see on isegi hea. Sest meie venekeelne ajakirjandus ja ka vene kogukonna ühiskondlik algatus on sellele vastupanu osutama hakanud.

Toon kolm ilmekaimat näidet sellest aastast. Aasta alguses tegi Venemaa telekanal loo naisest, kes vallandati, sest ta rääkis tööl vene keeles. Venekeelse Postimehe ajakirjanik tuvastas, et põhjus oli naise raseduses, mitte aga vene keeles.

Teine juhtum pärineb suvest, kui «tänu» kaheksa-aastase Izabella isale sai terve Venemaa teada Eesti «fašistlikust» noorsoopoliitikast. Tüdruk eemaldati ajutuselt vanemate (Vene Föderatsiooni kodanikud) hoole alt, sest kaheksa aastaga ei saanud vanemad lapsele tagada normaalseid elutingimusi. Esimesed, kes andsid vastulöögi, olid kohalikud vene aktivistid, kes käisid nende kodus. Nad teatasid sotsiaalmeedia kaudu, et selles juhtumis pole vaja otsida russofoobiat ja nimetada Eestit fašistlikuks.

Ja kolmas, vist kõige drastilisem, on Mihkel Raua raamatuga seonduv ülevenemaaline hüsteeria, milles «Tõelise eestlase käsiraamatust» sai Eesti ametlik venelaste solvamise õppematerjal. Sõna võtsid paljud vene kogukonna esindajad, kes taunisid sellist Venemaa meedia tõlgendust. Kõige suurema arvamusplatsi sel teemal andis… Tallinna linnavalitsusele kuuluv portaal Stolitsa.

Eestlane tajub Venemaa propaganda mõju kui kannataja. Venekeelne inimene kui kaasosaline. Sest ta vaatab, loeb seda, mida on ida suunas tootnud mingi kohalik venekeelne «aktivist». Kõikides kolmes loos, mis ma näiteks tõin, oligi nii – asjad said alguse siit. Mind huvitab rohkem see, kas riik on suuteline tekitama olukorda, kus just propaganda algatajad tõmmatakse korralikult seaduse liistule.

Kas tellitavate saadete sisu vastab tellija tegevusele?

Janek Luts tõstatas sotsiaalmeedias küsimuse, kas riigiasutused peavad tellima elanikkonna teavitust Eestile mitte-sõbralikest kanalitest. Kõikide inimeste elu, tervise, toimetuleku ja lõimumisega seonduva informatsiooni edastamisel peab minu arvates lähtuma meediatarbimise tavadest ja eelistusest. See ongi kontekst. Kui selle sildi all tellitakse midagi muud, siis tekib õigustatud küsimusi.

Tallinna linnavalitsus tellib PBKlt kolme saadet: argipäeva hommikuprogrammi viis minutit «Tere hommikust!», laupäevane jutusaade «Vene küsimus» ja pühapäevane «Meie pealinn». Just saade «Vene küsimus» ongi oma selge poliitilise agendaga kontekstiväline. Eriti siis, kui Keskerakond oli riigis opositsioonis, siis võimendas saatesisu üldist konteksti küll. Ehk siis Tallinna saadete probleem seisneb selles, et neis on päevapoliitikat rohkem kui linnainfot, mis ei vasta organisatsiooni informeerimisvajadustele ja ärritab.

Kui ETV+ poleks algselt panustanud laste ja noorte meelelahutusele, vaid oleks algusest peale teinud tõsist ajakirjandust, siis võib-olla ei oleks praegu nii teravalt õhus küsimus, kellega riik suhtleb. Samas näide: oma valimisõhtut reklaamis ETV+ ka Venemaa telejaamades. Tulemuseks: ETV+ valimisstuudio reiting oli tollel hetkel kõrgem kui PBK vaadatavus. Mõelge edasi.

Kui me kõik teame, et venekeelne inimene on telekainimene, siis milline võiks olla alternatiiv. Jätta meediaplaanidest välja saated, kanalid? Asendada võrgu, raadio- ja printerreklaamiga? Aga meediaagentuuride tabelites on esisaade jätkuvalt «Imede põld». Ma arvan, et saadete ja info edastamine tellimine peab olema õigustatud sisuga, mis kõnetab sihtrühma ja väärtustab eesmärke. Seda ju meediaagentuurid räägivadki.